INTERVJUU I Kirjanik Kristina Ruder: kas on keegi, kes täidab ära 80% su soovidest? Vaata peeglisse! Ta on seal

“Kas on keegi, kes täidab ära 80% su soovidest? Jah. On küll. Vaata peeglisse! Ta on seal. Ainult tema. Vahel ka rohkem, kui suudad väga tahta.” Sellise soovituse pakub välja kirjanik Kristina Ruder mõtteterade kogumikus “Kingitus. Võti mõtetesse”.

Maakodus elav Kristina Ruder on ennekõike kirjutanud raamatud lastele. “Hea Eesti muinasjutt”, “Sigalalahedad merioravad”, “See lustakas Katariina” on vaid väike valik tema lasteraamatutest. Samuti jätkub Kristinal loomisrõõmu täiskasvanutele. Usutluses Terviselehele tõestas Kristina Ruder, et tema loomingust ja igapäevaelust tasub paljugi tervislikku otsida.

Millises vahekorras on raamatute kirjutamises tervislikkus ja tervisekahjud?

Kirjutamine on kindlasti pigem tervislik töö. See tekitab sellise mõnusa tunde, aitab muust reaalsest maailmast sellel hetkel välja saada. Kirjutamine on loomisprotsess, mis tekitab õnne- ja vaimustusetunnet. Ühtlasi tärkab soov kirjutatu kellelegi edasi anda ja seejärel ka vaimustust kuulda läbi tagasiside. Nii tekkiv tulemus on väga tervislik, mistõttu pole vaja minna näiteks psühholoogi juurde.

On teil otseselt sihiks pakkuda oma raamatutega häid, tervislikke elamusi või tekivad need iseenesest?

Igas raamatus soovin läbivalt natuke lustakas olla. Samas püüan anda läbimõeldud õpetusenoodi – olgu selleks siis töökasvatus, pereväärtused või sõnapidamine. Kindlasti peitub õpetuse noot igas minu kirjutatud raamatus.

Teie raamatutes leidub põnevaid ja fantastilisi tegelaskujusid: näiteks “Sigalahedad merioravad”, kuskil universumis elav Võõrik.  Kui avar ja mitmekülgne mõttemaailm peab nende väljamõtlemiseks olema?

Raamatud algavad ikka mõnest sõnast või probleemist, mõtlemapanevast hetkest. Nende ümber keerlebki keskne mõte. Võõrik aitab lastele tuua arusaamasid meeskonnatööst ja sõnapidamisest ja ehk paremini mõista ka elu, selle vajalikkust, äraminemist füüsilisest kehast.

Teie elulooga läbi interneti tutvudes selgus, et olete töötanud mitmetes ametites, muuhulgas ka pangas laenunõustajana. Kas praegu on esmatähtis kirjanikutöö?

Olen õppinud personali- ja sekretäritööd ja raamatupidamist, olen tõesti mitmekülgselt arenenud ja see on aidanud inimesi nii teoorias kui ka praktikas rohkem tundma õppida. Pean väga oluliseks otsest suhtlust inimesega ja silmsidet.

Kas praegu on esmatähtis kirjanikutöö, ei saa aga sada protsenti öelda. Kuid tõesti, ma püüdlen sinnapoole, et raamatute kirjutamine ja kirjastamine pakuks mulle nii hobi kui ka töö tasakaalu. Kirjutasin juba ju lapsepõlves. Ka vanaemal on meeles, et soovisin lapsena kirjanikuks saada. Ta tuletas mulle seda meelde, kui mul ilmus esimene raamat. See oli tema poolt selline vahva märkamine. Kirjutamine sai alguse hobist ja soovist endast väike jälg maha jätta. Olen loometöös aga kogenud ka tunnet, et algul ei saa vedama ja siis jälle pidama.

Kui palju energiat annate ja saate raamatute esitlemisel?

Kui ma raamatu valmis saan, siis ma loodan ja soovin, et lapsed seda loevad ja saavad kätte sõnumi, mida olen sinna pannud. Eestis on palju häid kirjanikke. Raamatuid müüvad firmad Rahva Raamat ja Apollo ja väiksemadki poed. Et lapsi ja täiskasvanuid lugema saada, tuleb ka kirjanikel ise raamatuid tutvustada ja turustada ja selleks vaeva näha. Selles protsessis saab aga vahel ka mõnelt lapselt mõtte, millest võiks järgmisel korral kirjutada. Lasteraamatu turustamine on koostöö lapse, lapsevanema ja kirjaniku vahel. Ja muidugi ise raamatut tutvustades võib saada vahel mõnusa eelmise raamatu tagasiside ja see toidab meeli ning annab energiat juurde ikka uute ja uute raamatute väljaandmiseks.

Milline jõud on raamatutes ühiskonna paremaks muutmisel?

Väga suur. Raamatutel on võime kaasa aidata, et inimesed oleksid üksteise vastu sõbralikumad, mõistvamad, abivalmimad. Kirjasõna suudab palju teha selleks, et ühiskonnas oleks rohkem positiivsust ja vähem kurjust.

Ühes mõne aasta taguses Tartu Postimehes kirjutatakse, et Tartumaal Elva vallas, Rõngu lähedal asuv Tilga küla kandideeris Tartumaa Aasta külaks. Selles külas on ka teie kodu – Koopaaru talu. Teatavasti on manna ja jahu oma kasvatatud teraviljast tehtud?

Koopaaru talus elame 2005. aastast. Võrratu asukohaga ja toredate positiivsete naabritega on elu maal parim lahendus nii lastele kui ka täiskasvanutele. Maja vajas alguses kõvasti tööd ja aed vaeva, aga tehtuga oleme rahul, kuid maal töö ei lõpe. Jah, alguses, kui maale kolisime, hakkasime kasvatama ise maasikaid kui ka vilja, et võimalikult palju oma toodanguga hakkama saada ja natuke ka turustada. Tegime seda 14 aastat. Tänaseks on tulnud pere otsus selline põllumajanduse pool lõpetada. Ei jõua kõike – käia tööl, kirjutada raamatuid, olla perega koos ning ka kodutalus kõvasti tööd teha. Kodus valmistatud jahu ja mannat nüüd enam pole. Kui otsustasin pühenduda rohkem perele ja kirjanikutööle, otsustasime hobipõllumajanduse poolelt mõneti kokku tõmmata.

Mida lisaks kirjutamisele oma tervisele head teete?

Käin kolm korda nädalas ujumas ja harrastan jalgrattasõitu, mida on võimalik teha ka talvel, sest meil on kodus velotrenažöör. Käime koos perega vahel ka looduses matkamas. Värske õhk teeb alati head, meeled puhtaks ja mõjub kosutavalt. Spordilembelisemaks on muutunud kogu meie pere. Üks hea nipp on mul tervisele head tegemiseks veel. Kui tunnen, et olen millegi pärast jonnakas kuidagi, siis suvel käsi mulla sisse pannes, st peenraid rohides või midagi istutades, torised oma murehetked välja ja hakkad murekohtadest aru saama. Tegelikult mõistad, kui mõttetu see mure tegelikult on ja et lahendus … see peitub ikka ja jälle vaid sinu enda mõtetes ja tegudes, kuidas edasi minna ja teha. Suhtlemine loodusega looduses on väga hea ravim.

Tervisesõbrad joovad ja soovitavad ka raviteesid?

Ravimtaimede teed kuuluvad ka meie pere igapäevaellu. Suvel on meie aias mitmeid ravimtaimi õitsemas ja kasvamas, mida hiljem ka kuivatame ning teejoomiseks või valuvaigistamiseks/palaviku alandamiseks joome. Raviteed on parim teevalik üldse, minu arvates.

Asendamatuks positiivse vaimsuse loomiseks kodus peame aga õhtusööki kogu perega. See on meie traditsioon läbi aastate. Õhtusöögi juurde kuulub ka jutuajamine mõnusas keskkonnas, mitmete teemade läbiarutamine, naeru ja õpetushetki. Julgustan peresid uuesti ühiselt õhtuti laua taha istuma. See on mõnus tunne, natuke nagu igaõhtune pidulik väärtuslik hetk – olla kõik koos.

Usutles: Jaan Lukas