Draama “DNA” aitab Prantsuse filmitähed juurte juurde
Režissöör ja näitlejanna Maïwenn on tagasi oma kõige isiklikuma filmiga “DNA”, mis Eesti ekraanidele jõuab 17. septembril.
Neige (Maïwenn) – kaunitar amywinehouse’iliku meigi ja sünnimärgiga – on õppinud mängleva kergusega elutsema koos tujuka ema (Fanny Ardant), egoistliku õe (Marine Vacht) ja alatasa ironiseeriva eksiga (Louis Garrel). Pereliikmed käituvad tsiviliseeritult vaid vanaisa juuresolekul. Kui kõigi armastatud patriarh siitilmast lahkub, kaotab Neige jalgealuse. Alžeerias sündinud ja Pariisis surnud Emir elas pika ja värvika elu ning pärandas Neige’ile lisaks võitleja iseloomule ka küsimused oma identiteedi kohta, mis vaevavad mitmeid põlvkondi tänapäeva prantslasi. Neige otsustab teha DNA-analüüsi. Kuid ta süda leiab lahenduse juba enne testitulemuste saabumist…
Režissöör Maïwenni jaoks on see lugu väga isiklik, kuigi ta ei saa nimetada “DNA-d” autobiograafiliseks filmiks: “Ei saa salata, et Emiri tegelaskuju meenutab mu vanaisa ja minagi olen Neige’i sarnane.” Filmi autori jaoks oli oluline klaarida oma suhted minevikuga, selleks tuli asuda identiteediotsinguile. “See teema painas mind nii, et ma ei saanud öösiti magadagi. Tundsin, et oma juurte leidmiseks pean naasma Alžeeriasse. Seal tundsin end kui emaüsas,” rääkis režissöör.
Kunstinimeste peres kasvanud Maïwenn oli lapsnäitleja. Üheks tema tuntumaks varasemaks rolliks on Diva Plavalaguna toonase kaaslase Luc Bessoni “Viiendas elemendis”. Oma esimeste režissööritöödega äratas Maïwenn kohe tähelepanu. Eesti ekraanidele on jõudnud 2011. aastal valminud “Poliss”, mis pälvis Cannes’i filmifestivalil žürii eriauhinna, ja 2015. aasta suhtedraama “Minu kuningas”, mille eest Emmanuelle Bercot võitis Cannes’is parima näitlejanna auhinna.
Oma filmiperre tõi Maïwenn kokku näitlejad, kellega oli kaua koos tahtnud töötada. Fanny Ardant’i ammuse austajana ei pidanud ta pettuma kinolegendi oskuses kehastada just sellist võimukat ema, nagu oli ette kujutanud. Õe rolli valitud Marine Vacht jäi Maïwennile silma peaosalisena François Ozoni filmist “Noor ja ilus” ja ka seetõttu, et neid aetakse pidevalt segamini. Filmi huumorit tooma sobis Louis Garrel, kes oli kaasa teinud ka Maïwenni eelmises filmis.
