MEIE INIMESE LUGU! Nägemispuudega Tallinna neiu armus Võrru
Lapsepõlvest saati pime Mari-Liis Täht on elanud Tallinnas, Saaremaal ja Tartus, kuid tõeliselt koduselt hakkas ta ennast tundma Võrus, kuhu sattus sel kevadel sõbra kutsel.
“Ma oleksin justkui mingis endises elus siin elanud,” naerab Mari-Liis. “Tunnen, et kuulun siia, olen kodus ja olen õnnelik.” Ta lisab, et kui oli varem püsimatu, siis nüüd on ta rahu leidnud.
Päris sama meelt pole tema vanemad, vanavanemad, õde ja teised lähedased, kes muretsevad selle pärast, kuidas ta hakkama saab.
“Nad küsisid, et mis pärapõrgusse sa lähed!” Aga Mari-Liis ise enam pealinna ei kipu. “Tunnen, et kui sinna tagasi lähen, kukun kokku. Liiga palju lärmi, liiklust, anonüümsust!” kirjeldab tüdruk. “Võrus on toredad inimesed, kes aitavad, kui vaja, hõikavad, kui ees on post, juhatavad teed.”
Mari-Liisi vaimustab ka Võru murre: “Nii lahe on kuulata, kui inimesed võru keelt räägivad. Ma tunnen juba ära, kes on põlisvõrukas ka siis, kui ta räägib kirjakeelt. Sõnadest tuleb ikka välja.” Neiu tahab ka ise murdekeele selgeks õppida, teab juba sõnugi, aga esialgu kardab neid välja öelda.
Nägemispuue oli Mari-Liisil juba sündides, kuid algul polnud see nii põhjalik. Tegu on tema arvates rasedusaegse või sünnitraumaga, sest suguvõsas teistel sellist probleemi pole. Kuni kolmanda klassini nägi tüdruk suurt kirja, kujundeid, värve, aga siis puue süvenes. Täielik pimedus tema ees siiski pole — neiu näeb valgust, tunnetab päikest, teab, millal on öö ja millal päev. Tegu on silmakesta kärbumisega.
Mingit paranemist arstid ei luba, kuid Mari-Liis loodab, et kunagi tehakse ka vastavaid operatsioone, mis aga on ülikallid. Oma puudest ta võib ja tahab rääkida ilma, et see tekitaks mingeid erilisi negatiivseid tundeid. Neiu oskab olla positiivne. Ta lisab, et ühe olulise meele kadumine on juurde andnud seitsmenda meele — see on mõnikord näiteks ohu- või turvalisusetunnetus. Mari-Liis on nõus ka teistega jagama, millised tundmused on pimedal.
“Võrus käin juba täiesti vabalt ringi, tean Tamula-äärseid kõnniteid ega eksi siin naljalt,” räägib Mari-Liis. Üks peamisi teekondi viib teda Roosisaarele sõbranna Silja Suija juurde, kes peab seal majutusettevõtet ning aitab tüdrukut läbi oma klientide ja teavitustöö.
Mari-Liis lõpetas Tartus Emajõe kooli, kus õpivad nägemispuudega lapsed, ja õppis Tallinna Ülikoolis riigiteadusi. Päris lõpu eel jäi asi katki, tegemata jäi osa arvestusi ja eksameid. Päris üksi ei saanud tudeng lõpetamisega hakkama ning ka tõhusat abi polnud kusagilt võtta. Seejärel õppis ta massööriks, mille kohta on tüdrukul ka tunnistused ja mõningane kogemus olemas.
“Teen klassikalist selja- või üldmassaaži, mis lõõgastab ja vabastab,” selgitab Mari-Liis. Praegu on tema mureks leida väiksem, näiteks kahetoaline, korter elamiseks ja töötamiseks. Praegune kolmetoaline on vaid ajutine elukoht. Neiu loodab uue elamispinna üürida kindlasti enne sügist, samuti on tema suureks sooviks leida alalisi kliente — praegune invaliidsuspension on 300 eurot.
Kuigi paljud inimesed pakuvad Mari-Liisile tuge ja abi, pole neiu sugugi abitu. Juhtkoera pole ta endale tahtnud, sest loom vajaks ju ka ise tähelepanu, mida üksi elaval noorel naisel oleks tema hinnangul veidi raske jagada. Küll aga on tema arvuti ja telefon varustatud vastavate seadmete- ja programmidega, mis lubavad vaegnägijal kuulata näiteks seda, mida inimene tavaliselt näeb ekraanil. Olemas on ka konto Facebookis. Paraku on lisaseadmed suhteliselt kallid.
Mari-Liis on tugev ka punktkirjas ehk pimedatele mõeldud kirja lugemisel. Sel teel saab ta lugeda ja uusi teadmisi omandada. Neiu on võitnud ka auhinna üle-Euroopalisel punktkirjaesseede võistlusel.
Nägemispuue ei takista noorel naisel hobidega tegeleda. Mari-Liis on kuuekordne Eesti meister lauatennises. Mõistagi on tegu spetsiaalselt pimedatele mõeldud alaga, kus kõik vajalik on spetsiaalselt kohandatud.
“Käisin ka langevarjuga hüppamas ja see oli võrratu — algul vabalangemine, siis avaneb langevari, õhk läheb soojemaks,” kirjeldab ta tehtud tandemhüpet, kus hüpati nelja kilomeetri kõrguselt, tehes enne langevarju avanemist kujundlangemist. “Pärast tulid inimesed minu juurde, kiitsid, patsutasid õlale.”
Pimedal tüdrukul ei ole jäänud maailm avastamata. Ta on käinud paljudes Euroopa riikides, aga ka Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis. Sageli on reisid seotud sportimisega. Eriti toredaks peab Mari-Liis Norra reisi, kus räägitav looduse ilu oli lausa tunnetatav.
Loodus sai neiule südamelähedaseks ka Tamula ääres jalutades — ta teab nüüd täpselt, milline lind parasjagu lauluga südant rõõmustab.
Usutles Jüri Kukk
