Artjom Savitski: tahan väga näha, kuidas Tommy Emmanuel pilli käsitseb
Eestisse saabub 11. aprillil ülemaailmselt tuntud kitarrivirtuoos Tommy Emmanuel, kelle uskumatu, kahel käel mängimise oskuse kuulmine ja nägemine viib tema kontserdile ka arvukalt meie omi kitarriste. Muusik Artjom Savitski on oma fännidele meelde jäänud peamiselt mikrofoniga peos laulmas, kuid paljud on teda kuulnud ka kitarrikeeli sõrmitsemas, ning kitarrimuusikast, kontsertidest ja virtuooslikest kitarristidest Artjom nüüd ka räägib.
Teatavasti olete õppinud kitarri, kuigi lühiajaliselt …
Olen õppinud kitarri ning selleks ajendas mind sõber, kes oli selleks ajaks juba seitse aastat klassikalist kitarri mänginud ja ta oli selles väga osav. Otsustasin, et soovin ka endale pilli, võtsin akordide raamatu ette ning hakkasin ise katsetama ja õppima.
Kas kitarriarmastus on veel hinges või olete ta tänaseks nurka visanud?
Vahepeal ma tegelikult mängisin isegi bändis kitarri, kuid mingi hetk tundsin, et tahan keskenduda vaid ühele asjale, milleks hetkel on laulmine. Mulle meeldib enda emotsioone väljendada lauldes ning laval liikudes. Nüüdseks bändis ma kitarri ei mängi, aga kodus ikka, kui salvestan demosid.
Kui tihti te võtate endale eesmärgiks minna välismaise esineja kontserte kuulama?
Kui inimesed, kes mind kuidagi mõjutanud on või kelle muusika mulle meeldib, siis ma ikka üritan ka kontsertidel käia. Pigem valin ma ikkagi nii-öelda seisvad, staadionikontserdid. Üldiselt ma istuvas saalis kontserdi kuulamist ei vali, kuigi Tommy puhul on see vältimatu, ning tahaks väga näha, kuidas tema pilli käsitseb.
Mida annab heal kontserdil käimine, eriti muusikule?
Enamus ajast, kui kontsert on hea, saad sa väga suure motivatsiooni laengu. Mõeldes, et kui need mehed said hakkama ning tõid kohale saalitäis rahvast, siis miks ei ole võimalik, et sina võiksid sellega hakkama saada? Tegelikult on kõik oma kätes.
Kuidas nautida laulu, millel pole sõnu ning kus on kandev siiski vaid muusika?
Kui me tänapäeva muusikat kuulame, siis on tunda, et sõnade osatähtsus järjest kaob. Praeguse popmuusika puhul on ka see, et refräänid võivad olla sõnadeta või selles korratakse teatud fraasi, sõnu on tegelikult väga vähe. Kui rääkida klassikalisest muusikast, siis igapäevaselt kodus ma seda ei naudi, kuid vahel harva kuulates see mulle väga meeldib. Tunnetada muusikaemotsiooni pillikeele kaudu, see on väga kihvt.
Sellega seoses meenub mul kooliaeg, kus meid juhendas Liidia Rahula, kes lasi meile raadiost klassikalisi palasid. Esialgu pidime väljendama, mida me seda lugu kuulates peas ette kujutasime. See oli väga huvitav, et tihtipeale arvasid väga vähesed tegelikult ära, mis emotsioonidest ning millest see lugu tegelikult rääkis. Kuid iga inimene peakski saama muusikast omamoodi emotsiooni.
Miks soovitaksite üldse inimestel kontsertide külastamist?
Pärast tööd iga päev rutiinselt koju diivani peale telekat vaatama minna ei ole see, mis on kontserdile minek. Pigem tasub käia ringi, saada inspiratsiooni ja emotsioone. See rikastab elu päris tugevalt.
