GoodNews eksklusiiv! Pianist Tommaso Primavera: iga kord, kui ma olen muusika kursilt kõrvale pööranud, olen raisanud mõttetult aega
Sel suvel avas Tallinna vanalinnas uksed uus pianobaar “Bart”, mille üks omanikke on Itaaliast paari aasta eest Eestisse kolinud andekas pianist ja laulja Tommaso Primavera. “Bart“ pianobaar on koht, kus 5 päeva nädalas kõlab terve öö vältel live-muusika ja saab nautida kvaliteetseid veine.
Tommaso Primavera on suurepärane pianist, kelle lauluhääl ei jäta kedagi külmaks. Aastast 1985 on Tommaso esinenud Itaalia suurimates klubides, hotellides ja restoranides. Tema repertuaaris on nii Itaalia, Prantsuse kui ka Hispaania, Ladina-Ameerika ja Brasiilia lugusid ja ta on mänginud ka näiteks Tai kuninga auks. Tomasso tuli mõne aasta eest Eestisse ja leidis siit teise kodumaa.
Tommaso, olete elanud Eestis juba mõned aastad. Miks te just Eestisse tulite?
Kaks aastat tagasi otsustasin Itaaliast lahkuda, sest seal oli väga keeruline olukord, kuigi minu eestlannast kihlatu, kes minuga sel hetkel Itaalias elas, ei tahtnud sealt ära tulla. Ma suutsin teda siiski veenda, et meil on suurepärane võimalus praegu Eestisse minna ja nii me siia tulime. Olen pianist, seega ei olnud väga keeruline leida siin sobiliku tööd. Esimene koht, kus tööle asusin oli NYC Piano Bar. Otsus lõplikult Eestisse jääda sai samuti sellel perioodil langetatud. Olen mänginud ka Chicago 1933, Glazz ja Massimo restoranides. Oman sellel alal 33 aastat kogemust ja seda hinnati siin väga vääriliselt. Tänaseks päevaks olen üks Bart Piano omanikest ja saan oma tööd siin igapäevaselt teha.
Kas see on rohkem Teie töö või hobi?
See on minu töö, mida ma väga armastan. Itaalias olin itaalia keele ja ajaloo professor, mul on Masters Degree sellel erialal. Kuid Itaalias ei ole hetkel mulle sellist tööd, võib olla kuskil väikeses erakoolis, kuid siis ei ole võimalik selle palga eest ära elada. Muusika on minu töö ja minu rahaallikas. Avasin oma bändiga Toto Gutugno konserdi ja me saime väga sooja vastuvõtu osaliseks 10 000 kuulaja ees. Itaalias ei oleks mul kunagi sellist võimalust olnud. Eestis algas minu teine elu. Olen 46 aastat vana ja Eestile väga tänulik selle võimaluse eest. Kui oleksin jäänud Itaaliasse, oleksin suures frustratsioonis.
Kas itaallane suudab eestlased üles kütta?
Eestlased armastavad Itaalia kultuuri, nad väga armastavad, kui ma mängin Toto Cutugno ja Adriano Celentano laule. Minu iseloom erineb väga palju Eesti muusikute omast, keda olen kuulanud (ma ei pea siin silmas professionaale), üldjuhul nad mängivad iseendale, mina mängin ja laulan publikule. Tahan, et inimesed saaksid minu esinemisest tõelise elamuse, kuid oleksid ka ise osake sellest. Tagasiside on mulle väga oluline, ma räägin publikuga väga palju, küsin, mis laule nad eelistavad. Alati suhtlen nendega otse, kutsun neid endaga kaasa laulma ja loon sellest kooslusest kohe peo — mida rohkem inimesi, seda kergem on luua õiget meeleolu. See on eestlasele uutmoodi kogemus pidutsemiseks. Paljud esinejad baarides ja restoranides tulevad kohale laululistiga ja hakkavad seda ette kandma — ma ei ole seda kunagi teinud, ma alati vaatan oma publikule otsa ja hakkan musitseerima neid tunnetades. Ma kutsun inimesed nii-öelda oma maailma.
Ütlete, et hindate publikuga suhtlemist. Kas saab öelda, et kontserdi andmine on meditatiivne toiming?
Igaüks, kes tegeleb musitseerimisega või mingil määral sellega kokku puutub, see teab, et see on meditatiivne tegevus. Kuulajale on muusika lõdvestav või ergutav, olenevalt muusikastiilist. Nendele aga, kes muusikat loovad, on see teistmoodi, sest siin on juures mõned nüansid. Näiteks kui me räägime meeltest, siis see, kes mängib muusikat, ei kasuta ainult kuulmismeelt, vaid ka puudutab publikut muusikaliselt läbi heli vibratsiooni. Tulemuseks sünnib suurem energia voolamine läbi keha ja hinge. Looja taju ja tunnetus on rohkem avatud sest ta kontrollib noote, dünaamikat ja selle väljendusviisi.
Muusik paneb oma hinge nootidesse ja annab selle edasi läbi eneseväljenduse. Minu puhul on vahel nii, et kui ma tunnen, et publik on see õige, avatud kaasaelav ja tähelepanelik, minu esinemisele keskendunud ning lisaks sellele on mul võimalus mängida tõeliselt vanal pianiinol, lähen ma transsi. Ma sulen silmad ja hakkan laulma ja mängima nii, et saaksin tõeliselt puudutada oma publikut, püüan avada uksed nende hinge, lastes seeläbi ka neil endil üksteisega rohkem tutvuda Sellisel hetkel tunnen publiku otsatut usaldust, sest nad on lasknud mind sügavale enda sisse, oma meeltesse ja hinge. Ma sisenen, et tuua nendeni need tõelised tunded: armastust, headust, kirge, rahu, mugavust. Sellel momendil, mitte küll igal kontserdil, aga tihti ma sulandun oma kuulajatega üheks tervikuks. Selline sümbioos on toonud minu ellu usalduse ja mõnikord isegi uued sõbrad, kes jäävad minu ustavaks publikuks Bart pianobaaris ja tulevad mind uuesti ja uuesti kuulama.
Te ei tee kunagi playlisti enne kontserti andmist. Millest siis sõltub muusika valik, kas tunnetate kohapealset publikut?
Minu repertuaar on üüratu ja see kasvab iga aastaga. Ma alustasin tööd pianistina 31 aastat tagasi, kas suudad ette kujutada, mitu laulu ma tean? Teine asi on see, et kõik need aastad olen õppinud oma kogemustelt. On teatud märgid, mida ma oskan publikus ja atmosfääris märgata. Minu enda olemus, mida publik on minult nende aastate jooksul harjunud saama, ning mida pean õigustama igal kontserdil eranditult. Aga kõik see on võimalik ainult tänu sellele, et pianobaaris on loodud õiged tingimused. Publik ei ole liiga suur ja on võimalik lugeda nende kõigi kehakeelt ja palju detaile nagu näiteks tuju ja kõnemaneer, nende järgi ma saan tunnetada, millist muusikat minu publik sel õhtul vajab. Kui olen publiku ära tunnetanud, saan alustada kontserdiga. See on ainus viis, kuidas anda sellist kontserdi, mida publik saab tõeliselt nautida.
Kontserdi andmine on väga väsitav — millised on Teie rituaalid puhkamiseks ja energia taastamiseks?
Minu nädalavahetusse võib vabalt mahtuda esinemisi, mis kestavad 6 või 7 tundi. See juhtub väga kergesti, kui on palju publikut ja nad kõik elavad kaasa. Ma ei tunne väsimust, sest olen lõputult keskendunud positiivsele atmosfäärile, mis on loodud, ja mul pole aega mõelda mitte millegile muule, kaasa arvatud ka mu hääl. See on võimalik ainult tänu sellele, et ka mina toitun nende positiivsest energiast, mida ma tunnen, kui näen neid lõbutsemas. Mind teeb väga õnnelikuks kui nad laulavad koos minuga inglise ja itaaliakeelseid laule, lasevad ennast meloodial kaasa kanda tantsupõrandal, olenemata kas kõlab rock, ladina ameerika rütm või näiteks mõni itaalia discolugu. Nende energia saab ka minu omaks. Ma ei tunne väsimust ja juhul kui me koos tunneme väsimust võtame lihtsalt aja korraks maha.
Kas usute, et Teie vanematel või esivanematel on mingi roll teie karjääri valikus?
Ma ei usu, et vanemad mängid võtmerolli minu karjäärivalikul. Olen veendunud, et nagu kõik muu siin elus, on ka see saatuse valik. Minu teekonnal on õpingud ja toimingud viinud mind kokku paljude erinevate tegevustega: õpetamine koolis, hotelli vastuvõtja, restauraator, klubidirektor …aga kõik need teed on alati ühel või teisel põhjusel katkenud ja asemele on tulnud muusika ja live esinemised. Isegi ajal, mil Itaalias oli suur kriis ja ei olnud võimalik leida tööd, oli saatusel minu jaoks midagi varuks. Minu tüdruksõber, kes on pärit Eestist ja tänu kellele me kolisime siia. Siin leidsin kohe võimaluse oma loomingu esitamiseks ja saavutasin kahe aastaga edu, mis mu kodmaal poleks võimalik olnud. Seega olenemata minu või minu esivanemte soovist, ma usun, et see oli minu saatus, ja iga kord, kui ma olen muusika kursilt kõrvale pööranud, olen raisanud mõttetult aega.
