INTERVJUU! Suveniiride Sirje ja Rein Kurg meenutavad enne „Soovikontserti“ vanu aegu!

Suvel sõitis Eestimaal ringi teinegi tuntud muusikute tuur „Soovikontsert“, mis oktoobris jõuab Viljandi Sakala Keskusesse ja Salme Kultuurikeskusesse Tallinnas, et sellest saaksid osa ka need, kes suvekuudel vanu häid lugusid nautima ei jõudnud. Esinejate seas on ka legendaarse „Suveniiri“ kaks hoidjahinge, Sirje ja Rein Kurg, kes muljetavad möödunud suvetuurist ja meenutavad aegu, mil poodides valitsev tühjus ka esinejate väljanägemist mõjutas.

Sirje ja Rein – september on käes ja suvi on mööda saanud. Kuidas suvega rahule jäite?

Sirje: Jäin suvega väga rahule!

Rein: Sirjele meeldis see suvi, sest päris suve ei olnud. Talle meeldib selline jahedam ilm – siis saab vaikselt aias toimetada. Vihma ta väga ei taha. Aga minule meeldib kuumus, mina tahan päikest võtta ja supelda. Kui rääkida sellest, et oli suvetuur, siis… Vanasti ei olnud kombeks endast rääkides nii väga kiidelda, aga me võime küll öelda, et meil läks hästi. Tänu Peeter Kaljustele läks kõik hästi.

Sirje, millised emotsioonid Teid laval olles valdasid?

Ikka natuke närveerisin, aga samas oli meeldiv ja oli palju toredaid hetki. Kõik läks kenasti ja rahvast oli palju. Ka teistel lauljatel olid repertuaaris vanad head lood, sekka uuemaid laule. Kõik läks hästi.

Oktoobris on „Soovikontsert“ Salme Kultuurikeskuses ja Viljandi Sakala Keskuses. Kas see nimi  tähendab seda, et inimesed tulevad kohale ja saavad kuulda neid laule, mida nad soovivad, või Te panete kava eelnevalt paika lähtuvalt sellest, mida inimesed on aegade jooksul soovinud kuulda?

Rein: Me teeme kindlasti neid lugusid, mida oleme kogu aeg teinud. Inimesed saavad kuulda neid laule, mida nad tahavad.

Milline on meeldejäävaim hetk suve kontsertidest?

Rein: Võib-olla Elva – see oli ainus kontserdipäev, kui sadas vihma. Jumal taaskord niipalju hoidis, et vahetult enne kontserti jäi vihm järele. Asjad sätiti üles vihma ajal. Uuesti hakkas sadama siis, kui kontsert läbi sai. Selles mõttes oli niipalju hea, et rahvas ei pidanud lausvihma käes olema. Miks ta meelde jäi, oli see, et ka sellise vihmase ilmaga tulid inimesed kohale. Muidugi oleks neid kindlasti ilusa ilmaga rohkem olnud. Me ise kahtlustasime, et kuna juba ilmateade ütles ette, et kogu see päev on sajune, siis see kontsert jääb meil ära. Aga Peeter Kaljuste ütles, et ei – juba eelmüügist on nii palju pileteid ostetud, et kontsert toimub igal juhul. Kusjuures isegi täiesti võõrad inimesed helistasid mulle ja küsisid, kas kontsert toimub ja kas tuleme kohale. Nii sain kõigile öelda, et igal juhul toimub, iga ilmaga. See jäi meelde!

Kontserte olete andnud väga pikka aega, väga pikki aastaid. Öelge ausalt, kas Te mäletate veel sellist vihmast suve?

Sirje: Kindlasti on olnud veel hullemaid suvesid ja ka kontserte on ära jäänud, nii et oleme kohale sõitnud ja siis jälle tagasi, kuna kohapeal sajab ja kedagi tulemas ei ole.

Rein: Meil on meeles oma noorusajast imelikul Nõukogude ajal, et ei saanud poodi minna ja osta riideid, mida vihmase ilmaga vaja on. Eks see oli üks suur nuputamine. Sirje pidi endale ise riideid õmblema. Tuli palju kombineerida, ilmale vastavat riietust oli väga raske leida.

Sirje: ma mäletan oma esimest suvetuuri. Ma ei osanud arvata, et nii külm võib olla. Sealsamas mõtlesingi, et järgmiseks suveks varun endale riided ette.

Ja piditegi reaalselt ise näputööd tegema ja ise kostüüme õmblema?

Sirje: Kus ma siis pääsesin! Mõned kleidid sai muidugi ka erinevates Tartu moeateljeedes õmmelda lastud, aga need olid sellised ülipidulikud, mis sobisid rohkem siselavale. Välikontserdi tarbeks ei tutvustanud mind eelnevalt keegi selle külma ilmaga – ise tutvusin.

Olid siis unetud ööd või tegelikult õmblemine meeldis?

Sirje: Tegelikult oli mingi periood, kus kõik riided, mida laval kandsin, olid minu enda õmmeldud. Tallinnas elab minu täditütar, kes mulle mitmed väga kaunid kleidid õmbles. Tema oli õppinud õmbleja.

Kas keegi õpetas Teid õmblema?

Sirje: Õppinud olin nii palju, kui tol ajal koolis käsitöö tunnis õpetati. Suures osas pusisin alguses ikka ise, eks mõni kleit läks ka aia taha. Aga need ei olnud esinemiskleidid, need olid niisama igapäevased riided. Väga suur õmbleja ma tegelikult ikka ei olnud. Tean palju tublimaid õmblejaid ja nii mõnigi iseõppinud õmbleja õmbles kordades paremini kui mina.

Kust Te riiet saite? See oli ju ka selline „vorst vorsti vastu“ aeg…

Sirje: Suitsuvorsti oli võib-olla raskem saada, aga riiet ikkagi liikus. Näiteks kangakauplusest Tartus Riia mäel sai ikka päris ilusaid kangaid. Sellega nii hull probleem polnud.

Rein: Mina ütlen vahele nii palju, et mina olen endale peaaegu ise püksid õmmelnud. Keskkoolis oli mul üks tore pinginaaber, kes sai kuskilt lõikeid ja siis õnnestus meil veel kuskilt poest velvetriiet saada. Panime lõiked peale, ma lõikasin välja ja hakkasin õmblema, aga päris hästi see mul välja ei tulnud, nii et ema pidi ikkagi lõpuni õmblema. Vot sellised ajad olid – ei olnud nii, et lähed poodi ja ostad, mis tahad.

Rein, kuidas Teie esinemisriietusega oli? Ostsite ühe ülikonna, mida lihtsalt lõputult kandsite või sai ikka mitu ülikonda läbi kantud?

Minuga on natukene teistsugune lugu – minul ei ole tavaliselt kunagi külm. Kui Sirjel oli vähemalt kolm kampsunit seljas ja meie kadunud ansamblijuhil Helduril oli isegi soe pesu suveõhtul selga pandud, siis mina olin ikka särgi väel edasi. Ma ei liialda, aga mul tõesti ei olnud külm. Mäletan meie esimesi esinemisaastaid – kusagilt meil õnnestus mulle saada seemisnahast pintsak. See oli väga soe, ma ütleks, et sellega oli lausa palav. Tollel ajal see oli muidugi väga kõva sõna ka.

Sirje, kuidas sel ajal meigiga oli? Tänapäeval on meigikunstnikud ja isegi kui neid ei ole, siis on poest saada igas toonis kõiksuguseid tooteid. Kuidas Te siis meiki tegite?

Midagi oli ikka olemas, aga hea ja kvaliteetne kaup oli defitsiit. Sotsialismimaade igasugust kosmeetikat oli liikvel.

Meiki tegite ikka ise või olid ka siis juba meigikunstnikud?

Sirje: Ise, ikka ise. Aga meigikunstnikud olid telemajas! Enne teleesinemisi said kõik, ka pillimehed korraliku meigi. Seda, et lavale minnes tuleb vahel pisut rohkem meiki panna, sai selgeks varietees esinedes. Mäletan ka, et juba varitees lauldes õmblesin endale esinemiskleite. Meigi peale ma ausalt öeldes siis väga ei mõelnudki. Esinemisi oli ka nii palju.

Rein: Polnud aega meikidagi!

Sirje: Millal sa seda meiki seal mõtled! Oli hästi, kui said väljapuhanuna uut päeva alustada, sest esinemisi oli palju. Siis polnud ju mingeid stiliste ega muid kaunistajaid. Eks stilistid on tänasel päeval olulised suurtele tegijatele suurtel lavadel.