Mai Loog, Tais elav eestlanna: “Õnn on igas hetkes, seda tuleb kogu aeg tunda!”
Mai Loog on Eesti kaunis ja särav naine, kes on elanud Tais juba 16 aastat. Mai’st õhkub vaid headust ja positiivsust, kuid enne oli ta enda sõnul pessimistlik. Ta on andnud välja raamatuid ning Eestis on tal moefirma Donna Nordica.
“Õnn on igas hetkes, seda tuleb kogu aeg ära tunda ja edasi elada, ikka uuesti oma õnne ära tundes, kogu aeg, iga hetk. Õnn ei ole mingi asi või kuju, mis mingi hetk ilmutab end ja sa siis tead, et nüüd on ta sinu ja igaveseks, enam ei peagi midagi tegema, viska aga õnnele külili ja pikuta. Õnn teeb sind õnnelikuks, kasvõi ainult veidikene, aga teeb. Neid hetki tuleb juurde, kui juba hakkad neid ära tundma,” nii räägib Mai Loog õnnest.
Mai, palun räägi natukene oma lapsepõlvest. Kas see oli pigem täis headust või leidub sealt ka midagi, mis on su elu muutnud selliseks, nagu ta on?
Lapsepõlvest mäletan ma palju loodust: metsa, merd, põllumaad, Võrtsjärve äärset roostikku ja maasikavälusid ning vaarikaraiesmikke. Veetsin palju pikki suvesid maal, mängisin õdedega ja sõpradega looduses, käisin kalal, marjul ja seenel. Isegi talvel käisime mõnikord terve perega metsas suusatamas. Meil oli tugev peremudel, mis on siiani püsiv. Headus ja armastus ning helged toonid on need märksõnad, mis mul lapsepõlvega seostuvad. Negatiivsed mälestused pole niivõrd kurjusega, kui selle nõukogude ajaga ja kommetega seotud. Vaimne surutus, hirm, kaupade ja teenuste puudus. Kuid mind ei tõmba neisse kaevuma ega neid üle tähtsustama. Lapsepõlv oli mul loominguline ja lõbus. Õppisin kunstikoolis, laulsin teatris kooris ja ooperi laval, tantsisin pidudel ja kooli estraadikavades, suhtlesin sõpradega, olin Noorte Autorite Koja liige, võitsin keskkoolis õppides teadmiste olümpiaade, viimases klassis olin õpilaste klubi Kuninganna.
Miks otsustasid Taisse sõita ja millise muutuse sinus see kaasa tõi, kuidas võrdleksid elu siin ja elu seal?
Taisse tulin oma endise elukaaslasega, tema töö oli siin. Eestist lahkusin, kuna olin uuel teelahkmel. Mu tütar lahkus kodunt, läks õppima New Yorki. Ma ei tahtnud üksi Lasnamäe koju jääda. Muutused elus on päris suured olnud.
Kuidas sündis Sinu sees otsus kirjutada oma esimene raamat, millest see räägib?
Raamatut tahtsin kirjutada sõbranna Piretiga koos juba 17-aastaselt. Millest? Ei mäleta, aga kindlasti oli tegemist naiseliku jõu teemaga. Aga esimese raamatuni jõudsin Soomes oma doktori väitekirja kirjutades. Osast materjalist koorus välja Eesti Esimene Slängisõnaraamat, mille siis ise raamatutrükikoja abiga kirjastasin. Tai tundus mulle lapsepõlves juba ülihuvitav, mu isa käis Kagu-Aasia reisil ja näitas kõigile meile korduvalt värvilisi diapositiive kodukino seinal. Pärast oma esimest turismireisi Taisse 1996. aasta lõppedes hakkasid elusündmused ise end mosaiiki laduma ja siin ma nüüd ikka veel olen. Bangkokis juba 16 aastat.
Mul on kokku vist 6 raamatut, esimesed neist keeleteaduse teemadel. Slängisõnaraamat sündis doktoriväitekirja tehes. Mõlemad Tai raamatud, Tai – naeratuse maa ( koos Karin Deaniga ) ning Minu Tai said alguse kirjastaja palvel. Kirjutasin need mõlemad paari kuu vältel oma kontoritöö kõrval õhtuti ja nädalavahetustel. Minu inglise keelne erootiline romaan Mango Maiden sündis ka töö kõrvalt, kuid sisemisel kutsel. Tahtsin kirjutada õnnelikest, elu nautivatest ja sensuaalsetest naistest.
Kas plaanis on anda välja ka rohkem raamatuid, mis oleks järgmised teemad, millest sooviksid kirjutada?
Jah, mõtlen ja veidi tegelen uue raamatuga. Ikka teemaks õnnelik naine.
Oled öelnud, et enne positiivseks saamist olid pessimistlik. Mis su selliseks muutis ja kuidas tuli muutus?
Pessimistlik selles mõttes, et iga sündmust ette vaadates mõtlesin kõigepealt negatiivsele stsenaariumile. Näiteks, et kindlasti on see koht juba suletud, piletid välja müüdud, ma ei pääse sisse, ta ei tulegi, tuleb üks jama üritus, ilmselt ta ei kirjuta, ma ei meeldi talle, vaevalt et see kunagi teoks saab jne jne. Selleks sundis mind mingi sisemine väike ussike, kes on tagasihoidlik ja armetu, kuid ilus ja hea. Ning maailm pidanuks sest aru saama, et minu vähenõudlikkus väärib armulikult külluslikku ülekuldamist. Muidugi oli mul pooleks ka neid momente, kus ma olin rõõmsat energiat täis ning kiirgasin seda välja ettevõtmisse, mis parasjagu käsil. Tais elades sain järk-järgult aru, et rõõmus enesekindlus on ainus viis, kuidas terve, elus ning õnnelik olla.
See heaks muutmine toimub praeguses ajastus inimestes samm-samm haaval, kuid siiski toimub. Kas inimesed on sinu silmis muutunud aastatega paremaks?
Inimesed muutuvad targemaks, haridus on kättesaadavam. Samuti on inimestel juurdepääs maailmale, kolkalikkust ja omataoliste sekka kapseldumist on aina vähem. Haridus ning avar silmaring teeb inimese paremaks, ta näeb, et maailm on kirju, erinev, kuid lõpuks oleme me kõik siin väiksel planeedil Maa ja me oleme üks. Lihtsalt energia.
Mis on sinu jaoks headus ja positiivsus?
Empaatiavõime, oskus asetada ennast teise inimese, liigi olukorda ning püüda tunda, mida see teine tunneb. Mitte teha teadlikult haiget ei endale ega teisele. Uskuda, et headus on olemas ja püsiv ning keskenduda sellele.
Kuidas peaks inimese mõttemaailm muutuma, et temast saaks üks üdini positiivne inimene, kes tunneb end vaid õnnelikuna? Kas selleks on vaja midagi elus kaotada või hoopis leida?
Ma ei tea, kas vaid õnnelikuna on võimalik end tunda. Koledaid asju juhtub kogu aeg ja paljud puudutavaid meid isiklikult. Aga keskenduda võiks ka kurjas ja koledas maailmas vaid heale. Mitte ise toota kurjust juurde, mitte puhuda vastikust sääsest hullunud elevanti. Mulle käib vastu selline lääneliku religioosse minevikuga arusaam heast kunstist, kus ülistatakse kurjust ja eksponeeritakse jäledust. Mis siin kunstipärast ja erilist on? Kannatamine ja selle eksponeerimine on kõige lihtsam asi maailmas. Me kõik saame seda teha: isiklikuks soigumiseks, minevikuvarjudes keerlemiseks, sotsiaalporno eksponeerimiseks on materjal kõigil kogu aeg käepärast! Aga proovi sa püüda kinni üks ilus päev ja hea tunne ning esitada see nii, et teistel on ka hea ja ilus olla! See on raske ja mitte laiskadele. Kuid millegipärast peab juhtiv diskursus ikka veel hea tunde tekitamist kas labaseks meelelahutuseks või mitte-kunstiks.
Õnnelik olemine on vaid hakkajatele ja julgetele. Sest sellega tuleb tegeleda kogu aeg, tõmmata end ära ja välja negatiivsest voolust, keskenduda heale oma elus ja ümber. Eriti andekad suudavad seda õnnelikkust siis ka ise välja kiirata. See on kunst mu meelest ja ainus õige kunst.
Palun räägi natukene Tai elust. Kuidas näevad välja sinu päevad ja millega tegeled?
Hommikul tõustes käin ujumas, see tekitab hea tuju päevaks. Siis tegelen kirjutamisega, PR projektidega ja moega. Koos tütrega on meil Eestis uue moefirma Donna Nordica, praegu mõtlen ja tegelen suve 2014 kollektsioonidega. Viimased 12 aastat olen töötanud rahvusvahelise turu uuringu firma jaoks, vaadelnud brändide arengut üheksas Aasia riigis. Õhtul suhtlen sõpradega, meil on siin rahvusvaheline ühtehoidev seltskond ning palju toredaid üritusi.
Mul on kaks kassi, kelle eest hoolitsemine hoiab mind vastutustundlikuna ning ilusti rööpail.
Ütlesid ühes intervjuus, et iga inimene on oma õnne sepp. Kuidas inimene peaks ära tundma oma õnne ja edasi tegutsema?
Õnn on igas hetkes, seda tuleb kogu aeg ära tunda ja edasi elada, ikka uuesti oma õnne ära tundes, kogu aeg, iga hetk. Õnn ei ole mingi asi või kuju, mis mingi hetk ilmutab end ja sa siis tead, et nüüd on ta sinu ja igaveseks, enam ei peagi midagi tegema, viska aga õnnele külili ja pikuta. Õnn teeb sind õnnelikuks, kasvõi ainult veidikene, aga teeb. Neid hetki tuleb juurde, kui juba hakkad neid ära tundma.
Armastus on väga lai tunne. Mõne jaoks on armastus töö, teise jaoks kallis kaasa ja kolmas võib-olla ei teagi, mis on armastus. Mis on sinu jaoks armastus, kas inimesed armastavad piisavalt?
Armastus on taas eelkõige empaatia, headus ja õnnelikkus. Inimesed nagu muudki liigid püüdlevad selle tunde poole loomuomaselt. See on parim energia.
Kas tunned, et oled oma helge ja särava olekuga justkui maailmaparandaja? Milline oleks sinu maailmaparandaja soov?
Ma tahaks olla, ja tore, kui keegi mind juba sellisena näebki. Minu soov on, et siin meie planeedil Maa oleksid naised õnnelikumad. Et nad ei tunneks allasurutust, mida kultiveerivad kõigile peareligioonidele üles ehitatud kaasaegsed ühiskonnakorrad. Need religioonid tekkisid patriarhaalse elukorralduse algajal, need aitasid mehi ohjata ühiskonda, olla võimul ning dikteerida naiste elu keeldude kaudu. Viis, kuidas naise seksuaalsus tehti religioonide poolt tabuks, sunniti defitsiidiks, on ühtlasi siiani olnud väga hästi kandev äri-idee, see on avanud väravad nii prostitutsioonile kui pornole, muusika-kino-kunsti-moe-reklaami meelelahutuslikust seksikusest rääkimata. Muuseas, Skandinaavia maade poole vaadates on näha, et sealsed naised on demüstifitseerinud oma seksuaalsuse ning on kujunemas meestega võrdväärseteks õnnelikeks inimesteks. Kus on naised õnnelikud, on ka mehed õnnelikud, lastest rääkimata.
Kuidas siis ikkagi olla parem ja säravam inimene, kust peaks alguse tegema ja millised oleksid esimesed sammud?
Hommikul ärgates vaata peeglisse ja hüüata õnnelikult, kui tore ja ilus ja vahva inimene sulle vastu vaatab! Ja mida kõike toredat see inimene veel täna väärib! Ja siis hakka neid vahvaid asju tegema, sammhaaval, hetk haaval.
Milline on sinu jaoks hea sõnum, mõte või uudis?
See, mis mul tuju heaks teeb. Või veelgi parema tuju teeb :). Uudised, mis ajavad naerma, toovad maailmast häid sõnumeid, räägivad toredaid asju mu lähedastest ja sõpradest või inimestest, kes tunduvad mulle head.
Inimestel on kombeks kanda enda sees elumotot või ühtset tugevat tunnet, milline on sinu oma?
Ma ei lase oma tuju rikkuda!
Mida sooviksid öelda Eesti inimestele?
Kui päike paistab, minge välja. Varsti tuleb taas kevad!
Mai Looga vestles Tuuli Mäemat.
