MEIE INIMESED! Pille-Riin Reinaus tõestab, et kaunid naised sobivad ka traktori rooli
Ilmselt pakkus paljudele fännidele Facebookis paraja üllatuse kena neiu Pille-Riin Reinausi postitus, kes palus kõikvõimsalt sotsiaalmeedialt abi suvise töökoha leidmisel. Tema soovi jagati aktiivselt ja nüüd on neiu otsingutele tulnud ka ohtralt vastukajasid. GoodNews uuris, kuidas sattus üks hakkaja neiu maale põllumajandusse ja otse traktori rooli.
Pille-Riin, sa otsisid tööd traktoristina. Meil pole vist ühiskond veel tasemel, kus noore ja kauni neiu soov leida tööd traktoristina ei tekitaks imestust. Mis tõmbab sind maatööde poole? Oled sa sünnilt maa- või linnatüdruk?
Muidugi on ühiskond väga ärevil, kui näeb noort neiut suure masina roolis, sest olgem ausad, et see on ju meeste töö. Paljud esialgu kardavad, et äkki ei suuda hakkama saada või emotsioonid veavad alt. Kuid tegelikuses see pole nii, naised on ka väga tugevad ning teotahtelised ja just see viibki nad kõrgele.
Sünnilt olen ikka maatüdruk, koduks Lelle ning olen väga õnnelik, et ei sündinud linnas. Kusjuures traktorite juurde sattusin juhuslikult, sest mitte kumbki mu vanematest ei ole põllumajandusega eriti kokku puutunud. Tõsi, meil kodus on olnud sead, lehmad, kanad, jänesed, praegu veel hobused ja koerad. Onu ongi meist ainus, kes kunagi põllumajandust on õppinud.
Kui põhikooli lõpetasin, tuli teha valik, kas minna gümnaasiumi või kutsekooli. Mõtlesime ja leidsime, et parim valik on minna kutsekooli, kuna saab aega rohkem planeerida ja spordiga, mis oli tol hetkel ratsasport, edasi tegeleda. Õppisin ametit Järvamaa Kutsehariduskeskuses taimekasvatuse baasil ja selle aasta veebruaris lõpetasin õpingud kiitusega, saades lisaks parima maamajandusõpilase aunimetuse.
Kus sa õppisid traktoristiametit ja mis töid veel oled valmis tegema?
Esimesi kordi toetas sõber, kes laskis proovida randaalimist suure John Deere traktoriga, mulle hakkas see meeldima ja küsisin temalt, et kas mul on ka võimalus muid töid proovida, sain jaa-vastuse ja nii ma siis alustasin. Töid olen teinud mitmesuguseid, alustasin muidugi praktikal Kehtna mõisa osaühingus vana Vene JUMZ-iga. Ja-jaa, õigesti lugesite, Vene masinad olid minu esimesed sõbrad, sealt edasi proovisin ka suuremaid ja läänelikumaid traktoreid. Nimekiri on vast tööde suhtes nii pikk, et selleks kuluks terve leht, et üles lugeda kõik tööd, mida teinud olen. Vahele on jäänud vaid väetamine ja pritsimine, mida vaatasin kõrvalt, aga ülejäänud tööd on proovitud ja enam-vähem ka käes sees. Lihtsalt mõni masin võib erineda, aga kõik on õpitav.
Igaks juhuks loetlen ka mõned tööd, mis olid põhilised: külvamine, vaalutamine, kaarutamine, veotööd kärudega, karjakoplite niitmine rootorniidukiga, suure 9-meetrise liblikniidukiga silomaterjali, põhu ja heina pressimine, laaduritööd, põhupurustamine. Nimekiri ei ole ammendav.
Traktoristiamet ei tähenda tänapäeval enam mürisevat ja õlist lekkivat Belarussi, vaid kabiin on mugav ja elektroonikat täis. Kas see on teinud ameti naistele sobivamaks?
Muidugi, mul ka sõpru mujal Eesti põllumajandusfirmades, olen ise ka saanud seal proovida suuri masinaid ˗ minu n-ö isiklik rekord on olnud ohjeldada 435-hobujõulist New Hollandi traktorit t9040 ja selle taga oli 12-meetrine randaal. See tunne on vapustav! Üks parimaid näiteid on see, kui firma, kus praktikal oled, annab võimaluse võtta nende kõige uuema traktori ja sellele järgi haakida kas uusim press, sügavkobesti või muu agregaat, mis peaks tähendama seda, et naised ei ole sugugi nõrgemad kui mehed ja suudavad sama hästi tööd teha. Mina sain sellise kogemuse ja olen väga tänulik oma praktikafirmale, et nad usaldasid mulle sellised masinad ja ka nemad ei kahetsenud oma otsust.
Kui palju on sinu äranägemise järgi tüdrukuid maatööle läinud? Naistraktorist tähendab paljudele ikka endiselt neid nõukogude ajast mehiseid sotsialistliku töö kangelasi. Kas tänane naine maatööl saab olla sama naiselik kui linnatüdruk?
Võin kindel olla, et kuskil on raudselt olemas veel tüdrukuid, kes parema meelega mängivad traktoritega kui kunstküüntega. Amet on ajaga paremaks muutunud, mugavused on paremad, ega kõik oleneb, kui kaua ja mis tööd teed. Kindlasti tuleb teha pause, et endale liiga ei teeks ja ära ei väsitaks. Kui aus olla, võin öelda, et naised kes maatööd teevad, ei jää sugugi alla neiudele, kes on linnas ˗ kui maanaised linna tulevad, ei osata sugugi öelda, et kuule, sa tegeled traktoritega! Paljud mu tutvusringkonnas ehmatasid ära, kui neile rääkisin oma nii-öelda suhetest traktoritega. Paljud ei usu, aga kui näevad, saavad aru.
Kas ja kui palju on sulle juba tööpakkumisi tulnud?
Praegu on pakkumisi tulnud väga palju, olen positiivne. Numbritest rääkides on 20 reaalset pakkumist tulnud ja tuleb aina juurde. Poleks uskunud, et nii paljud inimesed jagavad mu postitust ja sealt tagasitulev jõuduandev tagasiside on väga huvitav.
Kes sa inimesena oled, kus elad, mis on hobid ja unistused?
Mina ise olen tavaline 19-aastane maatüdruk, kes elab väikeses kohas nimega Lelle. Elan vanematega koos ning mul on üks noorem vend. Hobisid on palju. Hetkel tegelen rakendispordiga, mille jaoks oli vaja Poolast tellida spetsiaalsed vankrid, et võistelda. Mul on kodus kaks Eesti hobust ning üks noor on veel ka õpetamises. Võistlen rahvusvahelisel tasemel ja olen olnud väga edukas, paljud võidud on toodud kodumaale Lätist ja Leedust. Varasemalt tegelesin ka ratsaspordiga ning tõin Eesti meistrivõistlustelt palju medaleid, olles ka kahekordne poniklassi kolmevõistluse meister aastatel 2010 ja 2011.
Lisaks hobustele tegelen tuletõrjespordiga MP-800, mis meil Raplamaal on väga populaarne. Käin sügiseti ka jahil ja olen ametlikult jahimees/-naine. Selle pisiku pärisin vanematelt.
Üheks uuemaks hobiks, mis tuli eelmine aasta, oli künnivõistlus. Selle tänu võlgnen Kaspar Järvalale, kes mu leidis ja nakatas. Tulin kõvade noorte kündjate hulgas eelmisel aastal kuuendale kohale, sellist saavutust poleks unistanudki, kuna kõik noored, kes seal kündsid, olid suurte kogemustega ja minul oli ainult paar päeva aega, et asi selgeks saada. See aasta lähen kindlasti võitu jahtima, sest niisama ma seda asja ei jäta!
Sügisel plaan Maaülikooli minna ja edasi möllata põllumajandusmaastikul. Suure tänu võlgnen neile inimestele, kes on mind aidanud ja toonud nii kaugele.
Usutles Jüri Kukk
