MUUSIKUD MUUSIKAST: Karl Madis
Karl Madis on juba pikki aastaid publikut rõõmustanud lauludega ning saksofoni- ja suupillimänguga. Ta on Mahavoki esimese koosseisu solist ja Karavani solist 35 aastat. Arvudes täpsemaks minnes: 40 aastat laval ja viimased 25 aastat vedanud ka sooloprojekti.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Eks alguse andis ikka kodu, kus muusika oli väga tähtsal kohal. Isa ja vanaema mängisid pille ja laulsid igal tähtsal sündmusel ja see oli minu meelest äge! Ellerheina lastekoor ja viiuli õppimine oli siis juba loogiline jätk. Vanaemad kinkisid mu õele klaveri, mida sain ka mina õppida ja vanaema raha eest sain endale päris enda saksofoni. Kitarre oli meil kodus mingil ajal viis kuni seitse ja üks lapsesuurus, mis oli mul alguses paras harjutamiseks.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Minu jaoks on ainuke kiitus aplaus, mida on siiani jagunud igale esinemisele ja neid on elu jooksul olnud väga väga palju.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
See nimekiri läheks liiga pikaks, aga see hõlmaks nii klassikat A. Pärdist, perekond Järvidest jne kuni noorte rockmuusikute ja räpini välja. Head on väga palju ja loodan, et kunagi tuleb mõistmine ka Eesti raadiotesse, kus võiks kõlada vähemalt 80 protsenti eesti muusikat, nii nagu vist kõikides rahvusriikides üle maailma, kus eelistatakse omakeelset muusikat. Kus oleks veel maailmas selline riik, mille jaoks eestikeelset muusikat luuakse?
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Mul on küll G. Otsa nimelise muusikakooli lõpetamise paber olemas, aga seda pole mul kunagi vaja olnud. Ega paber ei anna tõesti midagi, aga nooditundmine annab võimaluse mängida, mida tahad, mitte seda, mida oskad. Veelgi tähtsam on aga tutvus nendega, kes sinu ajal õpivad ja kellega on palju toredaid mälestusi. Peale kooli lõppu aga on palju ka koostööd tehtud. Kool muudab ka muusikalisi eelistusi, sest avardab muusikalist maitset ja annab teadmisi. Sellepärast võiks DJ-d käia ka muusikakoolis. Tuleb kasuks kas või sellepärast, et saadaks aru, kui suur töö tuleb teha enne lavale jõudmist. Kool näitab ära, kes on võimeline pühenduma.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Kindlasti esikohal oleks teater ja siis kino. Kahjuks kui leian aega teatrisse minna, siis pole pileteid ja vastupidi. Tänu tutvustele olen siiski palju istunud lisatoolidel või trepil. Kinos püüan põhimõtteliselt ära vaadata kõik Eesti filmid. Kes siis veel, kui mitte meie ise saaksime sellega Eesti filmile toetuse anda.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
See on jälle keeruline, sest klassikast räpini on liiga palju, mida soovitada, aga mäletan, et Tõnis Mägi tegi aastaid tagasi võrratu plaadi, mida jagas ainult sõpradele, öeldes, et pole mõtet raadiotesse pakkuda, sest riiulil seistes pole sellel mingit mõtet ja see on väga kurb, sest plaat oli tõesti suurepärane. Siit siis vihje, et kui võetaks nõuks Eesti muusikat aidata kas või ainult sellega, et seda avalikult tutvustada saaks, vähemalt 80 protsenti, siis mahuks sinna kindlasti ka selline muusika, mida muusikud ei loodagi enam raadios kuulda.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Uhkus minus muidugi puudub, aga mõned lood olen kirjutanud. „Salaja“, „Seisan kaldal“, „Maskiball“ ja „Lilled emale“ meloodia on ka minu kuuldud. Miks kuuldud? Sellepärast, et mõned meloodiad on tulnud mulle öösel, unes. „Seisan kaldal“: olin unes Pärnu Kuursaalis ja keegi noormees laulis seda. Ma palusin tal seda korrata, sest mulle see väga meeldis ja siis ärkasin üles. Tahaks kuidagi teda tänada, aga kuidas ma ta üles leiaks? Kuna muud nime autoriks panna pole, siis jäi minu nimi. „Lilled emale“ tuli ka unes minuni.
Toimetaja palvel sai kuulamiseks üles riputatud ka eriline teos – Eesti esimene suupillikontsert. U. Sisaski suupillikontserdi “Läänemere vetevanad” (solist Karl Madis) Narvas salvestatud kontsertesitus.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Raske öelda, mida muuta, aga äri ja ainult äri teeb kurvaks. Produtseerimisfirmad võtavad noore andeka artisti, pigistavad kõik välja, mis võimalik, ja siis võtavad järgmise. See on minu meelest suur oht, sest artist, kes ei ole harjunud ise oma asju ajama, ise mõtlema, mida tahab laulda, ise oma artistiks olemist kujundama, mis talle jätab tema isikupära, jääb varem või hiljem lageda taeva alla. Kust tulevad siis tulevikus artistid, kes on rahvale rõõmuks 30–60 aastat ja saavad elutööpreemiaid?
