Muusikud muusikast: Mariliis Jõgeva

Alustame rubriiki „Muusikud muusikast“, kus lauljatar Anne Adams räägib, nagu rubriigi nimigi ütleb, muusikutega muusikast. Avaankeedi täidab noor lauljatar Mariliis Jõgeva.

Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?

Laulma ma väidetavalt hakkasin enne kui rääkima, aga tõsisemalt sellega tegelema hakkasin algkoolis. Hakkasin osa võtma üleriigilistest lauluvõistlustest. „Laulukarussellil“ osalesin mitmeid kordi ja sain ka häid kohti. Isa on muusik ja temaga sai juba varakult esinemistel kaasas käidud. Põhikoolis tundsin, et kui ma millegagi tõeliselt tegeleda soovin, siis on see muusika. Põhikooli viimases klassis käies hakkasin tegema oma esimest tüdrukutebändi ja sealt on see jada järjest läinud. Seejärel hakkasin koostööd tegema väga hea muusiku Hendrik Sal-Salleriga, kelle sulest valmis ka „Pilvede all“ tunnusmeloodia “Väike valge vale”.  22. veebruaril ilmub minu repertuaari uus Hendriku kirjutatud lugu “Sinust isu täis ei saa”.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati muusika eest kiideti?

Mind kiideti laulmise, lavalise oleku ja välimuse eest viimasel kontserdil. Kuna olen ise lõpetanud EKA moestilistika eriala, siis arvan, et ka välimus mängib lisaks heale lauluoskusele artisti puhul suurt rolli. Kui artist on laval enesekindel, siis paistab see ka publikuni. Inimesed on tihtipeale väga kinnised ja ei julge kiita. Mina kiidan alati, kui mulle miskit meeldib, sest ma tean, kuidas see mõjub artistile.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma tunnen, et on järjest enam produtsente ja lauljaid, kes pürgivad välismaale. Tase on tunduvalt paranenud ja ma usun, et nii mõnelgi noorel  on võimalus ennast laiale maailmale tutvustada. Näiteks minu heal sõbral ja produtsendil Oliver Mazurtšakil. Mulle väga sümpatiseerib Tõnis Mägi oma loominguga. Ma teda isiklikult ei tunne, kuid ta saatis mulle kunagi kirja, kui ma laulsin ühes „Laulukarusselli“ finaalis ja ütles, et mis ka ei juhtuks, ära iialgi laulmist jäta. Need sõnad on mind saatnud tänaseni.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Ma usun, et diplom annab teadmised teoorias. Praktikaga on nii, et täpselt nii palju, kui inimene ise vaeva näeb. Nõuab aega, et saada parimaks. Palju sõltub ka muusikalisest maitsest ja sellest, millepärast inimene muusikat teeb. Kas ta teeb seda südamega, et luua midagi, mis on isikupärane või raha pärast. Raha on ka tarvis ja kui rahvas midagi nõuab, siis tehakse ka sellel eesmärgil. Ma usun, et ikka anne, praktika ja pühendumus on see, mis teeb profist profi.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Ma käin väga erinevates kohtades. Viimati käisin Milanos elava muusika restoranis, kus esines väga lahe Itaalia bänd. Käin Eestis ka nii palju ikka artiste kuulamas, kui vähegi aega saan. Klubides käin harvem, pigem lounge’is või elava muusikaga restoranis.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Kuulake kindlasti Uku Suviste Eesti Laulu poolfinaali lugu “Pretty Little Liar”, mille esituses laulan sel laupäeval kaasa ka mina, ja tulge meile Tartusse pöidlaid hoidma.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?

Mul ilmus 2017. aastal debüütalbum “Helerohelised huuled”, millel on kõik lood minu kaaskirjutatud. Olen ka varem kätt proovinud lugude kirjutamisega, kuid see projekt oli minu jaoks kõige olulisem ja südamelähedasem.

Looga “Go” saime Sky Plusi sügishiti võistlusel auväärse teise koha.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Bändimuusikat võiks rohkem olla. See on kulukam ja aeganõudev, kuid annab kuulajale emotsionaalselt palju rohkem kui fonolt lauldud lood. Show on teine asi, mis on oluline, aga seda saavad lubada meie väikses Eestis vähesed. Ikka tehakse asju nii, et oleks kokkuhoidlikum, mitte parem.