MUUSIKUD MUUSIKAST: Raul Sööt
Raul Sööt on saksofonist, dirigent ja õppejõud, pühendunud ja tulihingeline muusik, kes loonud, seadnud ja arranžeerinud muusikat nii väikestele džässkoosseisudele kui ka suurtele orkestritele.
Aeg on lennanud kiiresti. Rauli kirglikku loometeed iseloomustades tahaks toimetaja D. Karevat tsiteerida:
“Rütm kiireneb.
Ei julge enam silma lasta looja.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu.
Ja järsku jaanipäev.”
Kelle kõigiga on Raul koostööd teinud: Sax-Appeal, 2 Quick Start, Ain Agan, Basic Concept, X-Panda, Lenna Kuurmaa, Genka, Metro Luminal, Lembit Saarsalu jne.
Ta on õppinud Taani rütmimuusika konservatooriumis ja Ameerikas Peabody konservatooriumis, õpetanud Viljandi Kultuuriakadeemias. Hetkel õpetab EMTA-s ja Tartu Elleri nim. muusikakoolis.
Esmaspäeval, 25. märtsil tähistab Raul Kumus 50. sünnipäeva New Wind Orchestraga.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Seda, millal muusika mind päriselt endale sai, ei oskagi öelda. Muusika sain aga ise päriselt endale millalgi Otsakooli (G. Otsa nim Tallinna Muusikakool) alguses. Tärkas omamoodi näljatunne: soov tõsiselt pühenduda ja panna mängu kõik, mis mul on.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Ma ei leia, et seesugust universaalset eestlase psühholoogilist profiili saab nii üheselt ja ühekülgselt paika panna. Üldistustega on alati see häda, et ikka ja jälle puutud kohe peale vastava lause välja ütlemist (või isegi mõtlemist) kokku kellegagi, kes kogu hoolega ehitatud kontseptsiooni ümber lükkab. Eestlane on inimene nagu iga teinegi. Iga rahva seas leidub ju häbelikke ja avalaid, tüütuid ja taktitundelisi inimesi. Mingilgi määral reaalsusega vastavuses olevaid madalama resolutsiooniga portreesid on meil ehk võimalik kujundada konkreetsemaks minnes. Võime näiteks küsida, missugune on Eesti džässipublik. Ma ütleks, et kontserdikülastaja on siin valdavalt asjatundlik ja küllaltki haritud. Kui kuuldud muusika talle tõepoolest korda läheb, ei karda ta ka oma rõõmu ja heakskiitu välja näidata.
Mulle endale lausuti viimati kiidusõnad muusika eest paar päeva tagasi. Inimene tuli lihtsalt juurde ja ütles, et talle läheb minu tehtud muusika korda – et ta on viimasel ajal päris palju kuulanud mu noneti (nonett – üheksaliikmeline koosseis) plaati (Deeper Sound „Know“, 2015) ja et talle tõesti väga meeldib. Muidugi teeb selline sündmus tuju heaks ja innustab.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Eestis tehakse väga palju head ja ka sisukat muusikat, kõrgel professionaalsel tasemel ja minu arvates ka väga erilise innuga. Meeldivat ja huvitavat on tõepoolest palju – palju ja erisugust, aga suurimate lemmikute nimetamisel jään siinkohal küll ebaoriginaalseks: ERSO meeldib väga, Tallinna Kammerorkester meeldib.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Diplom ei tee ka targaks, aga diplomi omandamise käigus omandatud teadmised ja ületatud raskused viivad pürgija sammukese tarkusele lähemale. Kõige suurem väärtus minu arvates on aga õppimise protsessis välja arendatud isikuomadused. Probleemide lahendamisel avanevad inimeses kvaliteedid, mille väljaarendamisel võib akadeemilisest keskkonnast palju abi olla. Seda muidugi juhul, kui inimene ka tõepoolest endale aru annab, kus ta on ja milleks ta seal on, ja kui see inimene ka tõepoolest kogu südamest õppida tahab, s.t. kui ta tahab targemaks saada. Kõrgkool võib olla tühine diplomivabrik, bürokraatiasohu mattuv jäik struktuur, aga see võib olla ka tõeline tarkusetempel. Koosneb see – nagu ka riik ja väiksemadki kogukonnad – inimestest. Inimesed loovad ja kujundavad seda keskkonda iga päev just selleks, mida see nende jaoks tähendab. Kui kooslus muutub jäigaks ja omas mahlas kopitavaks diplomivabrikuks, siis enamasti vaibub ka selle elujõud: inimesed lihtsalt lähevad sealt ära. Ega keegi ei sunni ju koolis käima.
Tõsi ta on, et tühipaljas diplom ei tee kedagi professionaaliks. Raha teenitakse ka formaalse kvalifikatsioonita. Igaüks meist teab näiteid selle kohta. Inimene ei ela aga ainult leivast. Niipea kui leib on laual ja ilusad asjad käes, tahame me ju midagi enamat. Muidugi ei anna seda enamat ka “paber”, aga, rõhutan siinkohal jälle oma esimest mõtet, õppimise ja püüdlemise käigus avaneb inimesele (eeldusel, et ta päris tuim ei ole) osake sellest maailmast, mis tema jaoks õppimisprotsessi läbimata on päris kindlasti suletud. Paberi pärast ei tasu muidugi kooli minna.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Veedan meeleldi aega klubis Philly Joe’s. Laval võiks olla keegi, keda ma varem näinud või kuulnud ei ole. Muidugi olen ma käinud seal paljude sõprade-tuttavate kontserte kuulamas, aga nii mõnigi kord olen sattunud ka üllatuste peale. Üks seesugustest üllatustest oli näiteks suvel Eestis käinud Austria kollektiiv Woody Black (neli klarnetit, kolm nendest mängisid bassklarneteid). Seesugused üllatused avavad alati otsekui mingisuguse uue dimensiooni mõttemaailmas. Inspireerivad.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Tokyo String Quartet: Beethoven “Razumovsky” Quartets (Op. 59, Nos 1-3) (2005 Harmonia Mundi, USA).
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Eriline rõõm on läinud aastal Aleksander Paaliga kirjutatud teosest „Ootuses ja lootuses“. See sai kirjutatud Eesti Jazzliidu projekti „9 hümni vabadusele“ raames. Ette kandsime pala novembris Alexela kontserdimajas koostöös politsei- ja piirivalveorkestriga ja orkestriga Vento (dir. Siim Aimla). Hea meel on ka noneti plaadi üle: “Dancing With Lions“, “Fairytale Lady“, “Rishi’s Retaliation“. Samuti “Riimuvad read“, “Läbi lillede“.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Muusiku jaoks ei ole vaja suurt midagi korraldada. Ma arvan, et las muusik korraldab ise, sest nõnda sünnivad kõige loomulikumad sündmused, koostööprojektid, teosedki. Muidugi on tore, kui korraldamise ja pürgimise protsessis kohtad pigem toetavat ja soosivat suhtumist. Kuidas on aga igavese teemaga – rahaga? Peetakse ju tavaliselt korraldamisest rääkides just seda silmas. Siin on kõik lihtne. Ei ole olemas summat, mida me ei suudaks ära kulutada. Alati tahame rohkem, alati jääb puudu, kas pole nii?
Ma annan endale väga hästi aru, et meie valdkond ei ole ühiskondlike struktuuride toimimises prioriteet number 1, aga see ei ole ka kõige tähtsusetum. Väga lihtne on siin hukka mõista kellegi otsuseid ministeeriumis või mõne fondi jaotuskomisjonis. Sugugi mitte nii lihtne on ise nende struktuuride toimimist hallata, eelarveid tasakaalus hoida, püüda olla õiglane, püüda teha igas antud olukorras just selles ajahetkes õige valik. Ma arvan, et ehkki alati saab paremini ja et eeldatavasti vähemalt suurem osa meist püüab selle paremuse poole, pole ka praegu meie olukord sugugi mitte paha. Meil on suured riigieelarvelised koosseisud. Nende olemasolu ja haldamise/arendamise olulisust on isegi raske sõnadesse panna. Samas on meil ka väiksemaid ja nooremaid algatusi, kel tuleb end esmalt tõestada. Eesti Jazzliit on nüüd tegutsenud juba ligi 15 aastat. Meie tegevus algas nullist ja konkreetselt asjaga otseselt tegelevate inimeste isiklikust entusiasmist. Tänaseks on organisatsioon kasvanud, tegevus on laienenud. EJL korraldab Eestis aastalõikes ligi 120 kontserti. Inimesed käivad kuulamas, publikud on rõõmsad. Mis sa hing veel oskad tahta? See on ju väga hea! Ja see on muusikute algatusest sündinud ettevõtmine, kuhu on kaasatud nüüdseks nii riigi tugi kui ka eraettevõtjate panus. Me oleme vist siiski suutnud oma valdkonna panuse väärtuslikkust nii palju tõestada, et (piltlikult öeldes) õukond hoiab meid elus. Kui me vaatame ajas tagasi, siis muusika loojate ja esitajate ülalpidajaiks on olnud just õukonnad või vaimulikud struktuurid. Praegusel ajal täidavad ühiskondlikes kokkulepetes seda (õukonna) rolli ministeeriumid ja fondid. Ega needki pole ju mingisugused anonüümsed ja abstraktsed olevused. Inimesed on need ellu kutsunud, need koosnevad inimestest ja nende n-ö telos on võimaldada tingimused selle õitsemiseks, mida me peame elu oluliseks osaks – mida me peame heaks ja vajalikuks.
