Pulksoni-filmide häälestaja Tiina Vilu: ma ei tahakski sellest maailmast välja tulla

Eesti kinodesse jõuab 23. novembril Norra perefilm “Maadeavastaja Pulkson” (“Ekspedisjon Knerten”, 2017), kus peategelase Väikevenna häält teeb Tiina Vilu.

“Maadeavastaja Pulkson” pakub seiklust Norra looduses. Väikevend kolib Pulksoni ja perega Norra lääneossa. Ühel päeval on Pulkson kadunud. Sõbra päästmiseks võtab Väikevend salaja ette ohtliku ekspeditsiooni. Nüüd tuleb isal nad mõlemad leida. Mägedes tabab kõiki lumetorm. Tagatipuks juhtub see kõik jõuluõhtul.

Pulksoni mõtles välja kirjanik Anne-Catherine Vestly (1920-2008), kes on kirjutanud ka eestlaste ühe lemmikraamatu “Vanaema ja kaheksa last metsas” (Eesti Raamat, 1971). Pulksoni esimesed kolm filmi olid nii populaarsed, et jõudsid Eestimaale lühikeste vahedega 2011.-2012. aastal. Uues filmis on Norra tegijad uued, Eesti häälestajad aga endised.

Vilu ei oska öelda, kas ta on aastate jooksul ka ise mõnda Väikevenda kohanud. „Kui mõnda asja on vaja dubleerida, siis olen lapsi selle pilguga vaadanud küll,“ sõnab ta. Vilu on vabakutselise näitlejana mänginud  Endla teatris ja Nukuteatris ning töötanud erinevates raadiotes.

Kuidas te antud karakteri hääletämbri valisite?
Kui produtsendid kedagi kutsuvad, valivad nad seda teatud mõttes ise. Iga näitleja läheneb kindlasti erinevalt, kuidas ta antud karakteri lahendab. Selle poisi puhul ma tegelikult kuulan, mis ta originaalis on ja püüan mitte teda järgi teha, vaid sellesse olekusse, tundesse minna, kus laps antud hetkel on.

Milline on meie Väikevend?
Väga südamlik ja uudishimulik poiss, kellel on hea fantaasia – nagu paljud poisid. Pulksoni-filmide suur võlu on see, et need toimuvad maailmas, kus nutiseadmeid ja kiiret elu veel ei olnud. Kui ma olen stuudios ja seda karakterit dubleerin, siis ma ei tahakski sellest maailmast välja tulla. See on selline lapsepõlvemaailm, kus igaüks tahaks olla ja mina tahaks, et ka minu lapsed oleks. Lapsed mängivad päris lumega ja mõnel hetkel on neil võib-olla igav, aga neil ei ole kiiret, nad vaatlevad ja märkavad, mis nende ümber toimub. Nendes filmides on ka loodusega koosolu oluline, eriti viimases filmis.
Need on armsad filmid, kus vaadatakse maailma lapse vaatenurgast. Sageli on täiskasvanu ja lapse arusaamised erinevad. Mis vanemale tundub pahandusena, on Väikevenna maailmas huvitav mõte, mida ta püüab ära lahendada parimate kavatsuste järgi. Mulle meeldib, et need on koguperefilmid. Neis on ka vanemale mõtlemist, et kas me tegelikult märkame ja saame aru, mis on lapse vajadused ja mõtted. Me peaksime võtma aega, et märgata, mis see asi on, mida ta praegu ajab. Pulksoni-filmides on  hetki, kus ema ja isa tulevad tema maailma kaasa ja aitavad tema soovi ellu viia. See on nende filmide suur väärtus, et meile meelde tuletada just seda ajavõtmist ning  laste ja vanemate vahelise kontakti hoidmise olulisust.

Meenub teile lapsepõlvest olukord, kus enda meelest tegite kõik õigesti, aga ema-isa arvates pahandust?
Kindlasti oli, aga ma olin pigem sõnakuulelik laps.