Avaleht Inimene VAATA SAATE KORDUST! Tallinna TV ja Kristiina Võsu jälgivad kunsti sündi skulptor Tauno Kangro ateljees
VAATA SAATE KORDUST! Tallinna TV ja Kristiina Võsu jälgivad kunsti sündi skulptor Tauno Kangro ateljees

VAATA SAATE KORDUST! Tallinna TV ja Kristiina Võsu jälgivad kunsti sündi skulptor Tauno Kangro ateljees

Tauno-Kangro-ja-Kristiina-VõsuTallinna TV ühe populaarseima vestlussaate “Kas tohib?” reporter Kristiina Võsu on seekord külas Tallinna Vanalinnas Uus tänav 20, kus asub skulptor Tauno Kangro ateljee. Suure Tõllu masti mees on juba uksel vastas ja kinnitab, et headele inimestele on uks alati lahti. Pikka juttu pole, sest skulptoril on külalisele palju näidata ja esimesteks ongi skulptuurid, mis ongi tehtud inimeste järgi. Paljude akrobaatlike seisangute puhul kinnitab Tauno, et inimesed võtsidki selliseid poose, kuigi kujud ütlevad, et ilmselt mitte kauaks korraga.
“Vana hea pronks oli, on ja jääb, temast saab häid kompositsioone,” räägib peremees materjalide kohta. Näiteks on ka marmorkujud vahatatud ja neid saab lasta katsuda. Samas on ka maalid ja ühe maali puhul, millel on kujutatud lapseootel naine, räägib kunstnik, et kaunitarile meeldis pilt nii väga, et juba järgmisel päeval pärast selle nägemist ta sünnitas. Mõistagi sai ta endale parima pildi, ateljees on koopia. Edasiste tööde tutvustustes räägib Tauno kaitseinglist, kes teeb jumalale memot tema hoole alla antud inimeste käekäigust ning Kristiina tuletab meelde ka mehe kohta käivat teavet, et too oskab hästi kahte asja — teha tööd ja valida häid sõpru. “Loodame, et see nii on!” muheleb mees.

Tauno Kangro

Jõudes Uuele tänavale viiva ukseni nendib Tauno Kangro, et see on uks ühele üpris eakale Uuele tänavale, sest uulits on rajatud 1630-tel aastatel vanast vallikraavist mere suunas. Seetõttu on stuudio selles osas ka väärikad kujud — Vana Toomas vaatab lausa tänavale, lisaks on seal ka Rändur, Korstnapühkija ja on ka teistmoodi nägemus linnavalvurist, kus Vana Toomas on Tallinna lipuga. Suure Tõllu ja Pireti igapäevatööst on väiksem mudel, kus abikaasad kannavad kalu täis paati. Skulptor nendib, et suurem kuju Kuressaares sai õigesse kohta, sest see väike lahesopp ongi kalarikas.

“Tallinn oma ürgsuse ja vanalinnaga on mind inspireerinud ja oma näo järgi vorminud,” kinnitab kujur, peatudes mõõkade ees, millel on Eigo Jelle ja mõned Tõnu Arraku valmistatud terad. Tegelikult on terad teritamata ja idee on selles, et nendega ei mindagi kaklema, vaid tegu on tulevaste perereliikviatega, millele graveeritakse majaisanda ja pereliikmete ehk siis sugupuu nimed. “Tegelikult poisikese tegu, aga ma olen leidnud hea õigustuse,” naerab meister. Mõistagi on teral sepa ja pideme pronksis ka Kangro meistrimärk.

Tauno näitab veel väikest tarva mudelit, mis on suure Rakvere tarvakuju pisem variant, koos oma kuulsa kõhualuse karvatutiga, mida skulptoril on tema sõnutsi olnud au taastada. Samas on sigade komplekt, kes oma päris suuruses paiknevad Võrus Jaagumäe toidukeskuse ees. Järgmisesse tuppa viivat sepisust avades märgib mees, et selle aluseks on üks leitud detail, mille Eigo Jelle sepistas võreks. Muide, tolle meistri tehtud ka Riigikogu väravad ja Tallinna Jaani kiriku siseuksed.

Toas muusikute kujusid tutvustades ütleb skulptor tunnustavalt, et Eesti muusikaelu ja -maailm on fantastiline ning inspireeriv — kõrvalmajas muide elab väga austatud Arvo Pärt. Pronksmuusikud on vägagi äratuntavad. Joonistuste kohta seintel ütleb kunstnik, et need on valminud erinevatel reisidel või sealt koju kaasa toodud emotsioonide ja meelde jäänud värvide ajel. Ta osutab Keralas joonistatud tiigri portreele, kelle käpalt on näha kolme küünise puudumine — nimelt jäi loom kinni salaküttide püünisesse ja see oli vabanemise hind. Muide, üks neist kolmest indialaste leitud küünisest on ripub meie hõbeseppade kinnitusega skulptori kaelas.

Tauno Kangro2

Kristiina pakub võõrustajale välja küsimuse, saamaks teada, kes on öelnud nii: “Tellid Tauno käest seitse meetrit tööd, saad ikka 12 meetrit.” Kuigi mees ei ei oska algul arvata, taipab ta Põltsamaa-vihje järel, et tegu oli Ants Pajuga ja kujuks on Kündja. “Ants oli vägev mees, tal oli anne suuri asju teha — tema käes oli 30 aastat Eesti kettaheite rekord ja ta ehitas 35 aastat Põltsamaa parki,” meenutab Tauno. Kristiina lisab kirsiks koogile veel Endel Taniloo sõnad Tauno kohta: “Viriseks küll selle mehe kallal, aga ta on kuradima kõva tegija!” Jutt käib sellest, et Eestis on küll palju häid mees- ja naisskulptoreid, kuid keegi ei viitsivat üle 1-2 meetri ette võtta.
Peremehe sõnul ei saa öelda, et väike medal oleks tähtsusetum kui suur kuju, vaid tähtis on loodu kvaliteet.

“Inimesed on erinevad, ühele sobib monumentaalse skulptuuri suurvorm, teisele väike,” leiab ta. Tegu on raske erialaga ja suurvormide tegijaid on tõesti vähem.

Kristiina huvitub sellest, kui raske on Kündja. Tauno seda täpselt ei mäleta, aga pakub, et hobune on 5-6 tonni, Kalevipoeg aga 2,5-3 tonni. Raskeim skulptuur on tegelikult Mõtlik Mees Tallinna Männi pargis, mis on natuke alla 25 tonni. Tegelikult on pronkskujud seest õõnsad, suurematel töödel on pronksikiht 5-6 millimeetrit paks. Rakvere Tarvas tähendab seitset tonni pronksi, sama mass on veel betooni jalgades ja mujal ning graniitalus kaalub 10-15 tonni.

Kristiina nendib, et vestluskaaslane on pronksile truuks jäänud ja too täpsustab, et vähemal määral selleks ka graniit ja marmor. Materjale aga on tema sõnul juurde tulnud, näiteks vahust tehtavad osad või metalliga katmine, ära aga on jäänud puit, mida Tauno pole juba aastaid oma töös kasutanud. “Igaüks teeb nii, nagu endale sobib ja meeldib,” arvab meister.

Kristiina on juba kuulnud ka sellest, et Tauno paneb külalised esmalt meisterdama, söök ja jook tulevad hiljem. Meister nendib, et õpetajaamet on ülikoolidiplomi lisaväärtuseks, kuivõrd ainult keegi kunstnikest seda on pidanud. “Õpetamine on võluv võimalus panna inimesed aru saama, et neil on kasutamata andeid,” selgitab ta. “Paljusid andeid kasutatakse vähe või üldsegi mitte.” Skulptuuri peab ta isegi lihtsamaks kui joonistamist, sest kui esimeses ongi kolm mõõdet, siis teises on neid kaks ja kolmas tuleb lisada.

Võõrustaja sõnul peab meisterdamine olema vahva ja põnev. Koolides paraku ületähtsustatakse tema sõnul tulemust, mis peaks kogu loomeprotsessis olema alles 3-4. kohal, esikohal peaks olema see, et tegemine on lõbus. “Maja ei pea olema tingimata maja nägu ega puu täpselt puu,” leiab ta. “See on käeline teraapia, modelleerid ja hea kui midagi välja tuleb, aga palju tähtsam on protsess, koos tegemise rõõm.”

Edasi näitab Tauno üht kergest materjalist mudelit, mis läheb metalliseerimisele. Detroidis täiendõppinud skulptor räägib uutest materjalidest, mis on kerged, aga samas ülikõvad, nii et neist tehakse sildu ja kui sillaks kõlbab, siis sobib ka skulptuuriks. Mujal maailmas tehakse sellest dekoratiivkujusid, kus on tähtis vorm, mitte materjal.
Stuudios on ka koopiaid, mis on mõeldud näituste jaoks, sest ega skulptor saa selleks kusagilt aiast originaali ära tuua. Tauno näitab Võrus asuva seapere üht hõbedast liiget — see kiht on kuumkahuriga peale lastud ja tulemus on tugevam kui pronks. Eestisse pole paraku kõik tehnoloogiad veel jõudnud.

Reporter Kristiina näeb ära ka koostöö modellide Vahuri ja Elenaga, kes Tauno sõnul on oma liikumises fantastiliselt inspireerivad. “Ma poleks selliseid poose teinud, kui nemad poleks neid suutnud sisse võtta,” kiidab ta noori. Hetkel on käsil 60 tööst koosneva terviku ühe töö parandamine, et see siis pronksivalusse saata. Meister jälgib modelle osaliselt ka peeglist ja näeb ära lihaste muutumise, vahvad kolmnurksed süsteemid, kauni pöörde — skulptuur tehakse liikumise, mitte paigalseisu pealt. Tauno ütleb, et vahel võtavad modellid hetkel, mil ta mõtleb, et enam ei jaksagi, sisse sedavõrd fantastilise poosi, et töö jätkub. Mõnikord võtab Vahur ka oma pikad juuksed lahti ja see lisab midagi uut.

Enne pronksivalu peab Tauno kõik tööd üle käima, et tulemus oleks võimalikult ehe, siis võtavad teised meistrid vormid ja läheb vahakujude valamiseks. Protsess on kuudepikkune, aga mida paremini on skulptor viimistlenud, seda parem tulemus on.

Skulptori kiidusõnadel modellide kohta ei näi lõppu tulevat, ta märgib ära uskumatult kaunid pinged, kaelalülide ja kõrva asendi Elenal, kontrasti mees- ja naisfiguuri vahel ning tunded, mis tuleb skulptuuri sisse panna. “Kunstnikud võivad kõigist saada, modellid vähestest,” üllatab ta oma konstanteeringuga. Praegused modellid teevad pidevalt midagi uut, mõnda poosi näeb meister esimest korda ja lubab meelde jätta, sest näpud ei tee nii kiiresti kui ta tahaks. Samas on liikumise pealt modelleerimine kõige parem, sest siis on näha, kuidas vorm muutub. Pärast saab veel ka vahas parandada. Üldse saab skulptuur valmis kolmel korral, lisaks kätega voolimisele ka vahas ja pronksis.

Lõpetuseks nendib Tauno Kangro, et ta on oma elus väga õnnelik, sest ta saab teha seda, mida tahab ja hetkel paneb ta kokku 60 kujust koosnevat näitust. Märtsis võib seda näha Kuressaare lossis koos Sillamäel elava Valgevenest pärit Eesti poisi, õigemini mehe Eduard Žentšiki näitusega, kes skulptori sõnul on fantastiliselt põneva käekirjaga kunstnik. Märtsi keskel tuleb ka Tallinnas rahvusraamatukogus näitus skulptori tehtud ja tegemata töödest. “Paljud on ideed, millest on väikesed mudelid — kas need tehtud saavad, ei tea, aga on olemas fotomontaažid ja skulptuurid, mida näidata,” jutustab Tauno Kangro. Ka ateljees võib peagi näha uusi skulptuure, ka hiigelsuurte seppade skulptuuri avamist, ja üleüldse tahab mees kodulinnas teha palju põnevaid näitusi. Mis aga puutub seekordse kangelase tervisesse, siis see on hea. “Minu erialal ongi vist nii, et kui järgi jätad, tuleb tagasilöök,” lõpetab ta.

VAATA SAATE KORDUST!

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga