Avaleht Film “Varda kui Agnès” vaatab filmilegendi loomingusse
“Varda kui Agnès” vaatab filmilegendi loomingusse

“Varda kui Agnès” vaatab filmilegendi loomingusse

Möödunud aasta märtsis 90-aastaselt meie hulgast lahkunud režissöör Agnès Varda oli andekas looja, prantsuse uue laine esindaja, kes veel kuu aega varem esitles Berliini filmifestivalil oma viimast teost – dokumentaalfilmi “Varda kui Agnès” (Varda par Agnès). Tänasest on see film ka Eesti kinodes.

Iseloomuliku soenguga lihtne naeratav naine võitis oma ligi 65-aastase loomeperioodi jooksul üle 60 erineva auhinna – alates Veneetsia Kuldlõvist kuni au-Oscarini. Veel 89-aastasena filmiga “Palged, paigad” (2017) parima dokumentaalfilmi Oscarile nomineerituna oli ta kõigi aegade vanim Oscari nominent võistluskategoorias. Siiski ei rikkunud kuulsus teda ära. Nagu ta isegi ütles: “Minu jaoks oli kõige olulisem lugusid inimestega jagada. Ma ei teinud filme kunagi raha pärast.” Uus dokumentaalfilm “Varda kui Agnès”, mille esmalinastus Eestis oli hiljutisel dokumentaalfilmide festivalil Docpoint, on režissööri loominguline testament, milles ta jutustab vaatajatele oma pikast teekonnast filmimaailma.

Ainsa naisena prantsuse uue laine režissööride seas väntas ta juba 1955. aastal väikeses rannakülas kohalike elanike ja vaid kahe professionaalse näitleja abil filmi “La Pointe-Courte”, mis andis prantsuse rahvuslikule kinematograafiale uue hingamise. Trotsides suurte filmistuudiote reegleid, oli Varda valmis minema võtetele peaaegu ilma rahata. Tema ühest tuntumast mängufilmist “Cléo 5-st 7-ni” (1962) saigi reaalajas toimuva tegevusega 1,5-tunnine linateos, mille võtted toimusid Pariisis, et vältida transpordi- ja majutuskulusid.

Filmiloengus meisterlikult oma loomingut lahates viib Varda vaatajad Nantes’i agulitänavatele, kus tegutses lapsena tema režissöörist abikaasa Jacques Demy, kellest valmis mängufilm “Jacquot Nantes’ist” (1991). Lisaks näitab Varda oma tööd Jane Birkiniga filmis “Jane B. Agnès V järgi” (1988) ja kodutut kehastanud Sandrine Bonnaire’iga filmis “Hulkur” (1985). Suurimad staarid ilmusid Varda käe all ekraanile uhkes linaloos “101 ööd” (1995), milles härra Filmikunstil käis külas kogu prantsuse näitlejate koorekiht ning isegi Robert De Niro otse Hollywoodist. Ometi oli see toretsev filmipidu Vardale piisavalt traumeeriv, et mitte kunagi enam teha mängufilme. Ta läks tagasi rahva sekka ja pööras kaamera väikeste inimeste poole. Varda filmide kangelasteks said tema kodutänava pagarid, üksikud naised rannakülast, sadamatöölised või nutikad järelnoppijad, kellest Varda väntas koguni kaks dokumentaalfilmi.

Filmiloomingu analüüsimisele lisaks heidab “Varda kui Agnès” pilgu peale režissööri kunstilise tegevuse algusele teatrifotograafina ning viimastele aastakümnetele visuaalse kunstnikuna, kelle looming oli esindatud isegi Veneetsia Biennaalil. Erinevalt mitmetest klassikalise filmikunsti ajal alustanustest võttis Varda tänulikult üle kõik digi- ja videomaailma pakutava, sest väiksemad kaamerad lasid ta inimestele lähemale ja võimaldasid luua isiklikumaid filme.

Agnès Vardal oli filmide tegemise jaoks kolm märksõna: inspiratsioon (miks?), looming (kuidas?), jagamine (kellele?). “Varda kui Agnès” kutsub kaasa mõtlema, kuidas neile küsimustele filmitegemisel vastata. Ja nagu ütleb Agnès Varda oma filmiloengus: “Filmid pole selleks, et neid ise vaadata, vaid selleks, et neid teistele näidata.”

Köitev dokumentaalportree “Varda kui Agnès” linastub Tallinna kinodes Artis ja Sõprus ning Tartu Elektriteatris alates 7. veebruarist.

Filmi levitab A-One Films Estonia.

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga