VARSTI KINODES! Rallitüdruk ja gängster armuvad Brüsseli allilma kummivilinas

Alates 16. märtsist kinodesse jõudev “Võidusõitja ja võllaroog” on krimivõtmes armastusdraama, milles lilli ei kingita, sest panused on palju kõrgemad.

Teravad ümberfokusseeringud ning vilgas montaaž veavad öise põneviku läbi Brüsseli tänavate, gaas põhjas ja külg ees. Kiirendused vahelduvad äkkpidurdustega ja suunda ei näidata kunagi – ei liikluses ega stsenaariumis. Ning padrunisalved tulistatakse varem või hiljem tühjaks.

Matthias Schoenaerts ja Adéle Exarchopoulus kohtuvad kinolinal Gigi ja Bibina, kurikaela ja rallikuningannana, röövli ja tomboy’na. Karakterite pooltoonid segunevad ja tõstavad dramaturgia surveastet – nii ei ole ka gängster Gigi hingelt mingi metslane, vaid intelligentne, delikaatne ja kildu rebiv džentelmen.

Vastarmunud õhtustavad ühel hetkel restoranis, kus jaurab ka kamp Gigi sõpru. See suurustavate maneeridega matšogäng on spetsialiseerunud keerulise skeemiga röövidele, mis kulgevad reeglina kummivilina ja realistliku märuli saatel. Muuhulgas mõistab allilmafilmide tootmisele keskendunud režissöör Michaël R. Roskam ülihästi, et tõeline kuritegevus pole sugugi lärmakas. Vastupidi – vaikides tilgub see haavadest välja. Nagu veri.

Aga Bibi… ei aima muidugi midagi. Sest kriminaalse elustiiliga kaasnevad omad saladused ja Gigi ei reeda neid. Ega ka ennast. Kuigi tahaks. Aga südamepuistamine võib äsja tärganud suhte korstnasse kirjutada. Ja sellega pole küll vaja riskida, sest Bibi ja Gigi vaheline keemia on peaaegu kombatav ning loendamatute sidurduste ja käiguvahetuste rütm vaheldub voodi omaga. “Lõpeta valetamine!” ütleb Bibi isa Gigile.

Aga see on keeruline, veel keerulisem kui ulmeskeemidega röövid. Gigi ei tea ju täpselt isegi, miks nad seda kõike teevad. Peale selle, et nad on seda teinud lapsest saati. Ja et nad on selles head.

“Kas räpase vale ümber võib kasvada särav romaan?” küsib režissöör vaatajalt. Ja sama küsib publik režissöörilt.

Vastust pole. Järelemõtlemisaega samuti mitte. Gigi tuhiseb mööda kiirteed, keeris paagis, lapats põhjas ja selg istmes, kuni viaduktilt kukub alla merekonteiner. Ettekavatsetult. Osana plaanist. Automaadid tärisevad, kuid rööv läheb lappama. Gigi pannakse raudu ja maandub pogris.

Gäng laguneb. Ja laguneb ka süžee. Või noh, kui ingliskeelset pealkirja vaadata, oli seda muidugi algusest peale oodata: “Racer and the Jailbird” – kuidas teisiti see võinukski lõppeda.

Aga romaan polegi läbi. Sest Bibi keeldub oma teed minemast. Veel enam – ta tahab mitte ainult enda kriminaalset kamraadi tagasi, vaid temaga ka last saada.
Roskam valab paaki manipulatiivsete kannapöörete kokteili ja film läheb edasi, kuigi nüüd juba teises, sentimentaalse depressiivdraama võtmes. Ja kui mitte varem, siis nüüd saab selgeks ka linateose prantsuskeelse pealkirja mõte: “Le fidèle” – “Ustavad”.

Belgia, Prantsusmaa ja Hollandi koostöös valminud filmi tootis 2017. aastal Savage Film.

Alates 16. märtsist kinodesse jõudev linateos kestab 130 minutit ja seda levitab Estinfilm.