G4S TUTVUSTAB TÖÖTAJAT! Tarvo Räni – rahumeelne kikkpoksija

G4Sis päevnikuna töötaval Tarvo Ränil täitus eelmise aasta lõpus 20 aastat tööstaaži. Selle aja jooksul on Tarvo töötanud nii turvatöötajana, sisuliselt ihukaitsjana kui ka patrullis, nüüd siis teist aastat päevnikuna. Lisaks on Tarvo lapsest saati tegelenud spordiga.

Eelmisel aastal tõi Tarvo koju maailmameistri tiitli kikkpoksis, samuti on ta aktiivne G4S Spordiklubi liige. Tarvo tublid saavutused spordis ja heaks sportlikuks eeskujuks olemine tõid talle aasta alguses G4Si aasta sportlase tiitli.

Tutvustame Tarvot lähemalt ka heade uudiste portaali lugejatele.

Spordist ei saa üle ega ümber

Kui Tarvole esimest korda, nüüdseks kaheksa aastat tagasi, pakuti päevniku kohta, lükkas ta ettepaneku tagasi, kuna pidas tööd patrullis põnevamaks ja vaheldusrikkamaks. Aasta tagasi ameti vastuvõtmisel osutus tema jaoks otsustavaks lisaks arenemisvõimalusele tervis, mis on äsja kikkpoksi ja võitluskunsti maailmameistrivõistlustel kuldmedali võitnud Tarvole äärmiselt oluline. Võistlusvormis püsimiseks tuleb lihtsalt endal ka teha kõik, mis vähegi võimalik. “Ma kavatsen veel kaua võistelda!” lausub Tarvo. Kui uurin, kaua siis kikkpoksijad maailma areenidel ilma teevad, saan teada, et ka 45- ja 50-aastaselt.
Tarvoga juttu vestes jõuab kogu aeg tagasi spordi juurde, olgu selleks lapsepõlve harrastused või sõpradega koos ajaveetmine. „Ma alustasin 10-aastaselt maadlemisega, kõrvalt käisin poksimas. Kui Eestis polnud enam karate keelatud, siis hakkasin ka sellega tegelema. Karate oli Nõukogude Liidus keelatud ja tuli uuesti keelu alt välja 1989. aastal. Ühes klubis, kus sellega tegelesin, oli üks treeneritest, muide, Valdur Peebo (G4S Eesti personalijuht -– E.K.). Tema mulle trenni küll ei andnud, aga olime samas klubis,” jutustab Tarvo. Viimased kuus-seitse aastat on ta pühendanud aga puhtalt kikkpoksile.

Huvi ala vastu sai alguse puhtalt sellest, et Ida Keskuses, kus Tarvo käis karated tegemas, järgnes samas saalis hiljem kikkpoksi trenn. See äratas huvi ja ühel hetkel otsustas ta ala ka ise proovida. „Kui olin treeningutes sellisel tasemel, et võitsin paljusid treeningukaaslasi, soovitas treener mul võistlema hakata. Kuigi alguses mul võistlemise plaani ei olnud,” räägib ta. Spordimees oli, muide, ka Tarvo isa, kes kuulus sportvõimlejana Eesti võistlejate tippu. Seega võistlusindu ja plastilisust selle pere veres juba voolab.

Petlik mulje

Pärast keskkooli lõpetamist pühendus Tarvo esimesed kaks aastat puhtalt trennile ja võistlustele, kuid siis leidis, et võiks ikka tööd ka teha ning turvavaldkond paistis haakuvat tema sportlike huvidega. Sõbra kaudu sai ta jutule toonase ESSi peadirektori Hando Sutteriga ning esimeseks ametiks oli valvetöötaja toonases Pikal tänaval asunud pisikeses peakontoris. Töö oli Tarvo hinnangul lihtsam kui tänastel administraatoritel, ent see-eest tuli ka öösel vahti pidada. Kõige kauem, kümmekond aastat, on Tarvo töötanud patrullis, kuid ettevõtte algusaegadel on ta pakkunud ka relvastatud valvet ühel objektil. Lisaks on ta saanud väljaõppe isikukaitse pakkumiseks.

Isikukaitse teenuse kohal on alati lasunud teatav saladuseloor, sest ihukaitsjad seostuvad ikka rikaste ja ilusatega. Tarvo tõdeb, et kuna teenust tellitakse suhteliselt harva, siis sageli valitakse seda tööd tegema temast sihvakamad kolleegid. ” Mina olen ju väliselt väike. Kindlasti jätab parema mulje, kui tuleb suur mees,” tõdeb ta. Samas pole kahtlustki, et maailmameistri hoobi osaliseks ei soovi keegi saada. Paraku on üksikud juhtumid ette tulnud, kus vaidlus on läinud füüsiliseks ja ennast kaitstes on tulnud endast märksa kaalukamast kategooriast meestele koht ette näidata.

Ehkki Tarvo teab kõiksugu võtteid hästi, siis viimastel aastatel on ta tülinorijate peal kasutanud vajadusel gaasi. Ikka selleks, et asjata kellelegi mitte viga teha ega endalegi seetõttu liigseid probleeme tekitada. Üks on kindel – tema kõrval võib end turvaliselt tunda. Üldjuhul armastab Tarvo asju siiski rahumeelselt ajada ja seda ka eraelus. „Eks inimesi ole erinevaid, aga mina naljalt endast välja ei lähe ega karju teiste peale. Kui millegagi hakkama ei saa, küsin teistelt nõu. Püüan võtta asju rahulikult. Olen koguaeg selline olnud. Sport, muide, maandab ka pingeid. See on selline oluline asi,” muigab ta. Eelmainitud ihukaitsjatöö on Tarvole siiani ka ühe huvitavaima kogemuse andnud, kuna viis kolmel suvel järjest Nizzasse. „See oli siuke hästi lahe kogemus,” poetab ta, sest kõik taolised tellimused on vägagi konfidentsiaalsed.

Rutiini ei teki

Üks positiivne külg, mille Tarvo toob oma töös välja, on rutiini puudumine. Just sellega oskab ta seletada, kuidas on tal kindlalt ühes ettevõttes kaks aastakümmet staaži täis tiksunud. Muide, selle aja jooksul, 2009. aastal, on Tarvo isegi Eesti parimaks turvatöötajaks tunnistatud! „Rutiini pole kunagi tekkinud, alati on uued olukorrad. See vist ongi kõige tähtsam. Kolleegid ka kindlasti ja G4S on hea tööandja,” leiab ta.
Samuti on töö tal võimaldanud end arendada ja uusi asju õppida. Tarvo on pakkunud teatud objektide puhul ka relvastatud valvet ning käib keskmiselt kvartalis korra koos teiste patrullimeestega laskmas. „Enamik töid on tegelikult ilma relvata. Võtan seda asja rahulikult, minu jaoks on relv eelkõige töövahend. Lasta ma oskan, aga fanaatik ei ole. Täpsus on hea ja selles mõttes mulle lasta meeldib,” räägib ta. Eelmise aasta lõpust arvati Tarvo G4Si tuleviku tegijate programmi, mille eesmärgiks on turvatöötajaid ette valmistada võimalikuks juhiametiks. Selleks on Tarvolgi eeldusi ning ta ei välista kunagi tulevikus tööd näiteks patrullteenistuse turvajuhina. Samas pole Tarvo kunagi teadlikult karjääri plaaninud, sest esmatähtis on tema jaoks, et töö ei segaks sportimist.
Praegust, patrullteenistuse päevniku, tööd on Tarvo teinud aastajagu ning selleski töös ei saa igavuse üle kurta. Saan ka lõpuks teada, mis amet sõna „päevnik” taga peitub. „Hommikul esimese asjana annan relvad välja ning võtan vastu neilt, kes vahetuse lõpetavad. Siis hakkan vahetusaruandeid tegema, samuti teen kütuse aruandeid ja aitan kokku panna infot kliendi pretensioonide osas. Lisaks teeme ekipaažide kontrolle üle Eesti ning aeg-ajalt käin kliendi juures objektil kaasas,” loetleb Tarvo. Samuti sobib talle hästi graafik, mille kohaselt on ta neli päeva tööl ja teised neli vaba. Neist vabadest päevadest suurema osa veedab ta nelja-aastase pojaga, kellega koos käiakse nii rattaga sõitmas kui ka hüpatakse batuudil. Samuti on uus amet Tarvol uusi oskusi arendanud ja ta saab senisest vilunumalt hakkama arvutitöögagi.

Veedab aega sportides

Vestluse esimestest minutitest selgub seoses kohvi pakkumisega muuhulgas, et Tarvo ei joo kohvi ega ka alkoholi. Kui aga küsin, mis teda spordi juures nii väga paelub, siis otsekui eelmainitud meelemõjutajate õrritamiseks ütleb ta: „Sport on minu jaoks täpselt nagu narkootikum. Ma ei kujuta oma elu ette ilma spordita.” Sport annab Tarvole hea enesetunde ning pakub samal ajal head seltskonda. „Suhtlemine teeb sportimise lahedamaks. Vabal ajal suvel kohtun ka sõpradega tihtipeale nii, et läheme koos rattaga sõitma, spordihalli jooksma või jõusaali või mõne sõbraga poksima. Ma veedan aega sportides. Ühendan kaks head aja,” räägib Tarvo. Suviti käib ta ka spordilaagrites. Jällegi sõpradega.

Kui uurin võimalike muude hobide kohta, siis tuleb tõdeda, et spordi kõrvalt ei jää ka parima tahtmise korral lihtsalt aega üle. Mitte praegu veel. Küll aga oli Tarvo üks neist G4Sikatest, kes haaras aasta lõpus koheselt võimalusest spordiklubi korraldatud tantsukursustele minna. „Minu tantsuoskus on täiesti null. Mul on väga hea meel, et selline koolitus tuli. Mul endal paarilist ei olnud, aga Sergei (G4S Spordiklubi juht Sergei Karelin – EK) leidis. Olen väga rahul.” Tarvo on ka aktiivne spordiklubi liige ning käib pühapäeviti sulgpalli mängimas ja kui vähegi plaanid lubavad, siis ka kettagolfi lennutamas. Vabal ajal meeldib talle rattaga sõita, kuid tööle käib siiski autoga, sest rattaga oleks trennikotti ebamugav lihtsalt kaasa vedada. Trenn on aga tähtis.

Eelmise aasta novembris tõi Tarvo Hispaanias toimunud kikkpoksi ja võitluskunstide MMilt enda kaalukategoorias koju kuldmedali. Selgub, et võiduni jõudmiseks on füüsilise valmisolekuga vähemalt sama tähtis psüühiline seisund, mida tuleb igapäevaselt jälgida. „Paljudel võitlusaladel on see oht, et põled juba enne matši läbi oma närvipingega. Siis peab selle psüühikaga hakkama saama, hästi rahulikult asju võtma. Kui hakkad närveerima, on mäng sisuliselt läbi. Minu treener Dmitri Vorobjov on erialalt psühholoog ning oskab sellele poolele hästi tähelepanu pöörata,” avab ta võistluseks valmistumise telgitaguseid. Küllap seegi selgitab Tarvo rahulikku olemust.

Olla õnnelik!

Tarvo on lapsest saati elanud Lasnamäel ja tunneb end seal igati koduselt. „Kõik on käe-jala juures: Tondiraba tennisehall on lähedal, trenni võin jalutada. Hea ja mugav. Vabadel päevadel käin emal külas, kellel on eramu Muugal, ja siis toimetan ka maja juures. Sinna võtan poja ka alati, kui saan, kaasa. Minu tööst vabadel päevadel on vabad päevad lasteaiast ka pojal,” jutustab ta. Ta tõdeb, et on väheste nõudmistega mees, kelle jaoks pole tähtis mitte auto mark, vaid eelkõige pere, sõbrad ja tervis. Nende jaoks tuleb alati aega leida, kas või kõiki neid kolme ühendades.

Kust selline põhimõte tulnud on? „Ilmselt kodust. Mul oli ideaalne pere – ei oska paremat tahtagi. Ema oli metoodik ja õpetas lasteaia kasvatajaid. Võib-olla ka sellel on mingi mõju.

Allikas: G4S