Pärimuskultuuri auhinna stipendiumid antakse üle täna!
Pärimuskultuuri auhinna pidulik üleandmine toimub täna rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica Kalamaja päeva Tallinna peol Salme kultuurikeskuses algusega kell 19.00.
Tänavuse pärimuskultuuri auhinna stipendiumid saavad Tallinna setu leelokoor „Sõsarõ“ ja pärimuskultuuri õpetaja ja edendaja Terje Puistaja.
Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuhi Ene Lukka-Jegikjani sõnul oli tänavusele pärimuskultuuri auhinnale esitatud erakordselt palju kandidaate, kes kõik teevad väga tubli tööd pärimuskultuuri valdkonnas.
„On väga rõõmustav, et institutsioonid ja omavalitsused märkavad ja tunnustavad neid inimesi, kes tõesti püüavad hoida meie oma ehedat kultuuri,“ kiitis Ene Lukka-Jegikjan.
,,Sõsarõ“ on Tallinna setode koor, mis on järjekindlalt tegutsenud juba 40 aastat. Koor ühendab enda pealinna lauluhuvilisi seto naisi ehk laulusõsaraid. Koor on aastaid kaasa aidanud rahvusliku folklooripärandi hoidmisele – seto laulu, kultuuri ja kombestiku tutvustamisele elaval kujul ja kirjasõnas. Koori esimesed eestvedajad olid Igor Tõnurist ja Vaike Sarv, täna on koori eestvedaja Setomaalt pärit muuseumitöötaja-etnoloog Elvi Nassar.
Terje Puistaja on aastaid tegelenud pärimuse järjepidevuse hoidmise ja edasiandmisega. Ta on viinud läbi rahvakalendri ja sellega seotud pärimuse õpetust: kursusi, õpitube ja ettekandeid nii lastele kui täiskasvanutele üle Eestimaa ja kaugemalgi, olles nõnda väärikas pärimuskultuuri kandja.
Pärimuskultuuri auhinna annavad ühiselt välja Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu koostöös Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Kultuuripärandi aastaga.
Pärimuskultuuri auhinna eesmärk on tunnustada isikuid või isikute gruppi sihipärase ja tulemusliku loomingulise, pedagoogilise, teaduslik-populariseeriva või organisatoorse tegevuse eest folklooripärandi järjepidevuse hoidmisel ja edasikandmisel tulevastele põlvedele kas elava paikkondliku traditsioonina või sekundaartraditsioonina selle erinevates vormides. Fondi loomise idee pärineb UNESCO programmist “Rahvuslikud elavad aarded”, milles märgitakse, et kõige tulemuslikumaks vormiks kultuuripärandi kaitsel on pärimuskultuuri kandjate avalik tunnustamine.
