Avaleht Inimene INTERVJUU! Kunstnik Tauno Kangro päästab jääkarusid läbi joonistamise
INTERVJUU! Kunstnik Tauno Kangro päästab jääkarusid läbi joonistamise

INTERVJUU! Kunstnik Tauno Kangro päästab jääkarusid läbi joonistamise

Tauno Kangro
Tauno Kangro

Homme rahvusvahelisel jääkarupäeval Tallinna Loomaaias toimuval üritusel viib skulptor ja kunstnik Tauno Kangro lapsed jääkarusid joonistama.

Loomaaias kuulutatakse koostöös MediaMarketingiga välja joonistusvõistlus Eestimaa koolides, kus õpilastel on võimalik joonistada teemal – kuidas nemad näevad seda, et jääkarud saavad maailma jaoks päästetud.

Jääkaruteemat lahkavad GoodNewsi ajakirjanik Monika Kuzmina ja kunstnik ise.

Jääkaru, Tauno Kangro ja armastus või jääkaru armastus Tauno Kangrol?

Selle üle võib ju igat moodi arutada, aga praegu on meil konkreetne asi võidelda. Armastus on ilus sõna, mis vajab süvenemist, eriti veel armastus nende kaunite kiskjate vastu, kes murravad ka inimesi. Ei salga, see on päris põnev väljakutse selle peale mõelda. Mul ei ole isiklikku kogemust, muidu ma ei oleks praegu siin ega räägiks sellest. See ekspositsioon aga tuleb valmis saada. Alati ei ole õige süüdistada kedagi, näiteks linnavalitsust, et miks nad üht või teist ei tee, see on väga demagoogiline ja väga mugav suhtumine, eriti kui sellist suurt asja teha. Mina omalt poolt ütlen, et linnavalitsus oli väga tubli, leidis siiski need meeletud rahad, mitte küll kõike, aga siiski suurema osa. Au ja kiitus neile, eriti Aini Härmile, kes oli eestvedaja, ja loomulikult on peale Mati Kaalu veel inimesi, kes loomaaia eest seisavad.

pilt_21

Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et alati tuleb ikka proovida midagi ise valmis teha ja millegagi hakkama saada, et see jääkarude ekspositsioon nüüd Eestist ei kaoks. Selle eest võitlemine on hea lakmuspaber või hea näide, kus inimesed saavad konkreetselt abistada. Nagu ka mõte joonistusvõistlusest. See on konkreetne näide, kuidas lapsed saavad anda oma panuse, sest panus ei ole ainult raha, vaid ka aeg ja hoolimine ja kui lapsed hoolivad loomadest, siis ka see on panus. Pärast on need lapsed võib-olla väikesed kliendid, kes tulevad jääkarude ekspositsiooni vaatama.

Need on lapsed, kes pärast tooksid siia ka enda lapsed, me peame nii palju ette mõtlema. Selles suhtes on see panus väga suur, et kui nad joonistavad neid pilte just teemal, mitte lihtsalt nii, et ilus jääkaru, oi kui vahva mõmmi, teeme talle naerunäo, vaid just nii, et kuidas neid päästa. See teema on väga lai, see võib olla selle jääkaru ilmest, kui nad proovivad poegadega rüsijääle uppumisega riskides järgi jõuda. Teine asi võib olla see, kuidas Tallinna loomaaed võitleb nende ekspositsiooni säilitamise eest, omades väga head inimressurssi nendega tegelemisel, sest erinevalt paljudest teistest annavad jääkarud Tallinna loomaaias väga hästi järglasi.

Jääkaruplika_2

See võib olla ka pilt, kuidas igaüks hoolib keskkonnast, et ei tekiks neid samu gaase ja et lihtsalt loodus oleks parem. See teema on heas mõttes väga lai, sest siin annab fantaasiat rakendada.

Mina kunstiõpetajana olen just seda meelt, et last, kes on potentsiaalne geenius, et seda last ei piirataks liiga palju mingisuguse raamistikuga, et täna joonistame kõik kollast maja. Tore on, aga miks mitte punast, aga kas oranži võib teha — ärme niimoodi piira. Mul on siiralt hea meel, et meie Loomaaia Sõprade Selts on sellise väega seda nüüd juhtima hakanud ja teie kui ajakirjanikest head sõbrad, olete aitamas. Mis ma oskan lisada, ma arvan, et see tuleks nii välja kuulutada või mõte oleks see, et kes on kohale tulnud, saaksid joonistada. Anname kõik värvid, ma kindlasti palun Mati käest mingeid pilte, et jääkaru oleks suurelt silme ees ka, mõnes põnevas poosis peale selle, et me teda läheme füüsiliselt vaatama, see on kõige parem asi.

Tulles laste ja loomingulise vabaduse juurde, kuidas laps õpib olema vaba?

Oma olemuselt ta ongi vaba, me lihtsalt õpetajana ei tohi last piirata, peame teda innustama ja inspireerima, näitama ise eeskuju. Mitte et tehke nüüd ilus karu, aga siis, et no see pole karu moodi – see on elevant. Sellise jutuga ei tasu peale minna ja kes on öelnud, et jääkaru ei ole sinist värvi, oranži või kollast või punast värvi, selles mõttes ei tohi piirata, vaid anda inspiratsiooni, et tekiks uusi ideid ja et nad tunneksid ennast vabana. Tulebki panna täiega.

Nii et joonistusvõistlusele võib tulla igaüks ja võtta kaasa kõik oma lapsed ja vanaemad-vanaisad, vanusest olenemata?

Jah, vanusest olenemata.

Ja jääkaru võib joonistada kasvõi kuubiku kujuliseks ja rohelist värvi?
Täpselt õige. Ma arvan küll, et mõistlik on võtta seda niimoodi, et see on võimalus, mitte mingisugune ahistav kogemus, ja just selle panus panna. Kui me hakkame nüüd asju hindama, siis tuleb hinnata isikupära, muidugi ka ideed ja loomulikult ka kvaliteeti, et kuidas tehniliselt on ja kuidas see on teostatud – nii et kolm kriteeriumit.

IMG_9401

Mis saab jääkaru päeval täpsemalt toimuma? Inimesed tulevad, vaatavad jääkaru üle ja mis edasi?

Kõigepealt prooviks sellest päevakangelasest ise visandid teha. Koha peal peaks meil olema molbertid ja vineeritükid ning seal me joonistaks temast liikumise pealt väikesed visandid. Suuremat tööd tehes läheksime ühte soojemasse ruumi, kus saab arvestades ilmastikuolusid seda teha pikemalt süvenedes, võib-olla värve kasutades, teostaks seda alustatud tööd edasi. Kindlasti löön ise kaasa.

Kui inimene selles aktsioonis kaasa lööb, kas see võib tekitada loomaarmastust?

Miks mitte, sellel ei ole mingit reeglit, kuidas see miski tekib, mida siis hiljem võib armastuseks kutsuda. Eks ta käibki läbi inimese enda ja isikliku kogemuse.

IMG_9414

Kas teie enda kokkupuuted mitmete jääkarupäeva sündmustega on tekitanud rohkem vastutustunnet iseendas, et peaks veel rohkem seisma loomade eest? Või et peaks veel rohkem võtma sõna, et inimesed tuleks appi ja mõtleks loomaaia loomade ja nende probleemide peale globaalses mõttes?

Ma olen seda tööd pidevalt teinud, sellise kampaaniad mõjuvad mulle küll, aga ma pigem hoian stabiilsemat liini. Ma olen seda heategevuslikku poolt kogu aeg arendanud, Loomaaia Sõprade Seltsi juhatuses olles, andes oma panust ajaga, mis on meil kõige kallim vara. Olen oksjonitele skulptuure teinud. Aga ka selle õpetamisega seal loomaaia uues teaduskeskuses, sellises uhkes hoones, kus siis minu panus on see, et ma annangi seda ainet, mida ma ise oskan, mis mulle väga meeldib ja mis mind õnnelikuks teeb, annan seda õpilastele, kes sinna tulevad. See on  küll kohustus, ta on väljakuulutatud, inimene tuleb kohale ja siis käib meil ettevalmistus enne järgmist tundi. Kaks nädalat on aega ette valmistada, nii et kaks korda kuus on see tund, ja ma pean seda küll enda panuseks, aga kas nüüd rohkem põnev on? Mulle meeldib ka nii, et kui midagi on ette võetud, siis tuleb see ära lõpetada, ma mõtlen seda loomaaia ekspositsiooni. Aga säästmine, selle poolt ma olen alati olnud, et plekkpurki või paberit ei tasu visata prügi sisse. Paberit saab alati kasutada tulehakatuseks ja seda saab taaskasutada, see on ju nii loogiline. See tundub nii mõttetu, et sellist materjali tituleerime me prügiks, see on pigem suur väärtus. See on mul kogu aeg selge olnud ja kes seda veel ei tea, sel on viimane aeg.

IMG_9423

Kuidas teist Loomaaia Sõprade Seltsi liige sai?

Oi, see on küll hea küsimus. Ma tundsin Mati Kaalu juba enne ja ma arvan, et sealtkaudu saingi. See ongi loogiline, sest ma olen teinud ühe suure näituse Tallinna Loomaaia toetuseks, mille kasum läks loomaaiale. Tollal oli see väga suur raha, ma ei mäleta peast, kui palju, aga Eesti krooni aeg oli. Tallinna Kaubamaja oli kotkaste vaderiks aastaid ja siis mina omakorda pakkusin välja, et teeks sellise näituse ja müügi ning kogu müügikasum läheks Tallinna Loomaiale ja sealt see hakkas pihta. Sellise aktsiooni ma tegin ja Mati Kaal osales ka selles, ta kiitis mõtte heaks, tuli avas näituse, kirjutas kataloogi avasõna ja ma arvan, et sealt kuidagi kõik algaski. Täpselt kuupäevaliselt ei mäleta, aga on loogiline, et sealtkaudu ma sinna sattusin.

IMG_9418

Mis tunde heategemine annab?

Mis üldse on elu mõte, kuidas seda üldse lahti seletada? Võibki hästi lihtsustatult öelda, et tuleb õppida olema parem, saama paremaks inimeseks ja siin heategevus on üks vahend. Aidates teisi, aitad iseennast. Ma ei mõtle nüüd omakasu – see on välistatud, aga selles, et saades paremaks inimeseks sa oledki natukene kaasa aidanud, et su elul on mõte. See on tohutu väärtus, kui su elul on mõte, mida siis veel tahta, see peakski olema üks õnnelikuks olemise komponente. Loomulikult on heategevusel palju nüansse, siin on ka edevus ja saamahimu ja hästi palju ebameeldivaid, piinlikust tekitavaid iseloomuomadusi, neid on vähem või rohkem igasühes. Kui sa otsustad, olles oma heade ja vigadega, et sa teed head ja näed, et tehes head, saad sa võib-olla millimeetrikese võrra ka ise paremaks. Ma arvan, et elu mõte on õppida saama paremaks inimeseks.

Mis teeb teid õnnelikuks?

Neid asju on väga palju  — mul on juba selline eriala, mis teeb mind õnnelikuks. Üks osa minust näiteks joonistab juba seda pilti seal eemal, näpud sügelevad. Ja ööpäevas on muidugi vähe tunde, nagu ma olen aru saanud, aga kui hommikul natukene varem üles tõusta siis on 25 tundi. Kui sa kell 6 üles tõused, siis on raudselt 25 tundi aega tegeleda sellega, mida sa tahad ja see teeb õnnelikuks.

Loomulikult, mis seal salata, lapsed, kellega ma suhtlen tihedasti, ja neid asju on nii palju: sõbrad, miks mitte ka see sama projekt, sest kui lõpuks saab see jääkarude ekspositsioon valmis, teeb see mind küll õnnelikuks. Mis mind veel väga õnnelikuks teeb – siis kui naabril läheb hästi. Erinevalt ühest halvemast jutust, mulle meeldib, kui naabril läheb hästi. Kui naabri läheb hästi, siis läheb mul ka kohe hästi, see on kuidagi nii.

Jüri Kukk

Kommentaarid