Avaleht Seltskond La La Ladies´i lauljatar Kethi naudib kogu hingest mitmekülgset elustiili
La La Ladies´i lauljatar Kethi naudib kogu hingest mitmekülgset elustiili

La La Ladies´i lauljatar Kethi naudib kogu hingest mitmekülgset elustiili

Foto: Kristian Kruuser
Foto: Kristian Kruuser

Kethi on Lõuna-Eestist võrsunud noor daam, keda eduka tegevuse poolest mitmetes valdkondades võiks kutsuda multitalendiks. Kui see mõne arvates oleks liialdus, siis antud usutluse kangelannale mitte, sest komplimendid talle meeldivad!

Sädeleva lauljatarina on Kethi üles astunud erineva publiku ees, samuti jõudnud lavalaudadele muusikalides. Pealehakkajana ning lennuka unistajana loodab üldsust peagi üllatada mõne peaosatäitja rolliga.

Nimi Kethi pole just väga levinud. Kuidas selle omale saite ja kas usute nimemaagiasse või koguni tajute seda?

Mu nimi on eestipärasem tuletis eriti ilusa naise Cathy Korju-Tulkvisti eesnimest. Aastal 1989, kui mina sündisin, oli tema valitsev Miss Estonia. Muidugi on nii erilise eesnimega igasuguseid seiklusi olnud! Alustada võiks sellest, et mind on peetud meheks ja lõpetada saaks selle nime hääldamisega.

Nimemaagia kõlab kuidagi müstiliselt ja ma polegi selle temaatikaga varasemalt kokku puutunud. Kui tahta mingit seost näha, siis see nimi ei jäta inimesi külmaks – on tabav, lühike ja ainulaadne. Mulle see sobib! Järelikult on vanemad teinud hea valiku.

Kuidas end muusikuna esitlete? Kas lihtsalt Kethi või on Teil ka oma artistinimi või kas see kuulub tulevikuplaanidesse?

Foto: Ardo Kaljuvee
Foto: Ardo Kaljuvee

Kui ma end kusagil esitlema pean, siis mitte muusikuna, vaid artistina. Artist on keegi, kes loob meeleolu kas siis lauldes, pilli mängides, esinedes, näideldes, tantsides, õhtut juhtides või kõik see üheskoos. Artistinime kasutamist pole ma veel otseselt vajalikuks pidanud, kuigi meeldib mulle nimetada end Lady Kethiks. Siis tunnen, et kehastun pisut justkui kellekski teiseks, n-ö lavaminaks – säravaks ja julgeks leediks.

Kuidas kujunes Teie muusikahuvi ja mis hetkest hakkasite juba ka nautima aplause?

Meenutasin just hiljaaegu üht seika, kui olin 6-aastane ja teises klassis ning kooli jõuluetenduses oli eriti vinge etendus Barbie´st. Mina seda rolli ei mänginud, olin täiesti mõttetu khakikarva keebis tuuletüdruk paljude teistega, kuid eredalt on meeles see pilk ja tunne kultuurimaja laval, et üks päev tahan ma ka olla see Barbie, keda kõik vaatavad, kellel on kõige humoorikam ja silmapaistvam karakter ja kes on ilus! Minus on alati olnud mingi seletamatu sisemine põlemine, mis tõmbab lavale ning seda mitte ainult muusika tõttu, vaid ka näitlemise ja tantsimise pärast.

Valgas olid koolis täiesti arvestatavad eeldused enda loomingulisuse arendamiseks ja ka lavale saamiseks. Sain üsna pea muusikalides ja näidendites mängida, laulsin laulustuudios ja muusikakoolis, osalesin laulukonkurssidel, mängisin saksofonikvartetis ja bigbändis. Neid esinemisi tuli Valgas elatud seitsmeteistkümne aasta peale kokku sadu ja usun, et jagus küll publikut, kes nautis neid etteasteid koos minuga.

Kuulute bändi La La Ladies. Milline on pundi repertuaarivalik ja kuidas iseloomustaksite stiili?

La La Ladies on pin up stiilis electroswing´i võtmes muusikat esitav tüdrukutebänd. Repertuaaris on kuulsad hitid nii eesti, inglise kui ka vene keeles.

Igal kollektiivil on sünnilugu. Mis andis tõuke La La Ladies´i loomiseks? Kuivõrd mängis siin rolli see, et täitmata võis olla selle stiili koht Eesti muusikamaastikul?

Foto: erakogu
Foto: erakogu

Kindlasti andis loomisele tõuke ka see, et koht stiilile oli täitmata ja nõudlus sellise tüdrukutebändi järgi oli samuti suur. Ideest teostuseni kulus peaaegu 2 aastat. Nüüdseks on esimesest kokkusaamisest möödunud aasta ja oleme selle aja jooksul tüdrukutega väga lähedaseks muutunud ja kokku kasvanud.

Milline lugu võiks olla selle ansambli n-ö firmalauluks? Ühes loos on juttu näiteks „papist“, krediitkaardist ja Urmas Sõõrumaast. Huumoriga pooleks küsin, et kas see on elu tegelikkus, iroonia või koguni põimunud pundi elufilosoofiaga?

Meie firmalauluks võiks tulevikus saada mõni meie enda kirjutatud lugu. Bändi esimene singel on juba tegelikult sisse lauldud ja varsti välja tulemas. Need laulud, mida coverdame on lõbusad, rütmikad, tantsulised ja vokaaltehniliselt huvitavad. Iga lugu, mida esitame, peab meie endi jaoks väljakutsuv ja lõbus olema.

Teie esimeses on väga suur roll liikumisel. Kas koostate kava või on piisavalt ruumi improvisatsioonile?

Lavashow koreograafiate alus on proovisaalis koostatud, aga ükski esinemine pole identne – ruum, lava, publik jm tingivad muudatused ja palju tuleb ette ka improviseerimist. Peamine on liikumises energia ja hea tunne omaenda kehas, et peegeldada publikule head emotsiooni. Me oleme hea tuju loojad.

Kas esinemisgraafik on tihe?

Meie esinemisgraafik on üsna tihe. Esineme paljudel erapidudel, firmaüritustel, uute kohtade avamistel, sünnipäevadel. Nüüd oleme ka rohkem avalikke esinemisi andmas ööklubides ja lounge´des.  Suurim esinemine oli suvel Õllesummeril ja kõige intiimsem esinemine on olnud ühel erapeol parvesaunas.

Kas veedate bändiliikmetega aega ka musitseerimisvälisel ajal?

Foto: Ardo Kaljuvee
Foto: Ardo Kaljuvee

Kuna meie esinemisgraafik on üsna tihe ja sõidud Tallinnast esinemispaikadesse üle Eesti võtavad samuti palju aega, siis kvaliteetaeg möödubki kas siis proovisaalides, stuudios, autos esinemisele sõites ja laval. Samuti hoiame pöialt ka üksteise muudele tegemistele. Triin ja Diana on väga andekad ja teada-tuntud tantsumaastikul. Dianale käisime kaasa elamas saate „Su nägu kõlab tuttavalt“ võtetel ja Triinu zumba-treeningul oleme samuti koos käinud. Nüüd lavastasid tüdrukud Tallinn Fashion Week´i raames Aulikki Puniste moeetendust, mida siis mina samuti vaatama läksin. Üks arendav ja lõbus koosolemise viis on ka teiste artistide kontsertidel käimine, kust on endal palju kõrva taha panna ja õppida. Tanja live-etteasteid külastame nii palju kui võimalik ja on palju teisi Eesti artiste, keda kuulamas oleme käinud.

Mängisite teatri Vanemuine muusikalis Grease. Millist rolli selles täitsite?

Muusikalis Grease osalemine oli minu jaoks kui loteriivõit ehk asi, mida hing ihkas terve teadliku elu. Mängisin seal tegelaskuju Martyt, kes oli üks liige Roosade Leedide tüdrukute kambast. Mu roll oli värvikas, enamjaolt toon-toonis roosa, särav, julge, enesekindel, võimukas, natuke nahaalne,  samal ajal armas ja arvestav.

Kas koostöö Vanemuisega jätkub või teete kaasa ka mõnes teises teatrikollektiivis?

Peale Grease tegin kaasa ka Ain Mäeotsa lavastatud muusikalis „Lotte Jõulupidu“, kus mängisin pöörast arstitädi Doktor Ave. Ma väga loodan ja usun, et mul on tulevikus veel võimalus osaleda teatritöös. Tohutult nautisin teatriseinte vahel olemist ja seda intensiivsust, mida prooviperiood ja ka laval olemine pakub. Kogu see kaadervärk töötab teatris hoopis teistmoodi kui muu showbusiness. Vanemuise inimesed, infolaua töötajast kuni grimmikunstnike ja kohvikutöötajateni välja, said mulle väga armsaks. Kui unistada, siis suurelt, nii et praegu ma keerutan peas mõtteid ja usku, et saan võimaluse mängida mõnes tükis peaosatäitja rolli.

Missuguste muusikute ja meelelahutusinimestega olete sagedamini koostööd teinud?

Foto: Ardo Kaljuvee
Foto: Ardo Kaljuvee

Igapäevaselt bändi jaoks teen koostööd Tanja Mihhailovaga ja Timo Vendtiga. Kui laulsin laevadel showprogrammides, oli võimalus lavapartnerlust jagada Rolf Roosalu, Mikk Saare, Lauri Liivi, Raimondo Laikre, Bert Pringi ja Anne Veesaarega. Grease ja Lotte muusikalides olid mu võrratuteks teekonnakaaslasteks Uku Suviste, Getter Jaani, Silver Laas, Piret Krumm, MISA aka Kristel Aaslaid ja Taavi Paomets.

Kunagi, kui sai tegeletud BändCämp organisatsiooni vedamisega, siis tegutsesime igapäevaselt koos Ikevald Rannapiga ning selle raames laagrite korraldamisega tegin koostööd Mihkel Raua, Raivo Sersandi, Peeter Jõgioja, Iiris Vesiku ja Karl-Erik Taukariga.

Võin käsi südamel öelda, et iga eelnevalt nimetatud tegelane on mulle väga palju juurde andnud ja õpetanud mõndagi nii laval olemise kui ka inimesena kasvamise kohta.

Lisaks laulmisele on nimetatud Teie teisteks tegevusaladeks veel ka ettevõtlust, mänedžeritööd, õhtujuhtimist ja palju muudki. Millises tähtsusejärjekorras neid loetleksite, kui arvestaksite ajakulgu ja sümpaatiat ühe või teise valdkonna suhtes?

Viimastel aastatel on minu tegemisi saatnud mentaliteet, et mida rohkem inimene teeb, seda rohkem ta jõuab ja mida rohkem ta jõuab, seda kiiremini ta saab kätte enda õppetunnid. Eks kõik tegevusalad, millega ma seotud olen olnud, on selles loetelus põhjusega, et ma leiaksin üles millegi, milles päriselt parim olen ja mis mind õnnelikuks teeb. Kõige olulisem on, et igas projektis, mis mul parasjagu käsil on, oleksin sada protsenti hingega sees ja kirglik. Hetkel mind paeluvad jällegi uued väljakutsed – tahaks proovida teletööd, saatejuhtimist või raadiosaate juhtimist ehk siis midagi täiesti uut ja pinget pakkuvat.

Kuidas Teie meelest taoline mitmekülgsus on arenenud, sest seda Te ju olete?

Ma ütleks, et olen kogu aeg olnud õige asja otsinguil, millest tulenevalt on mu elu muutunud mitmekülgseks. Mind huvitavad täiesti erinevad valdkonnad ja roll erinevates töödes. Olgu see siis esikohal olev laulmine ja muusika või saatejuhtimine või turundus ja müügitöö. Kõik see rikastab elu seni, kuni tunnen, et mul endal on põnev ja saan teistele midagi juurde anda.

Millised koolid olete lõpetanud ja kas olete ka agar õpilane elukoolis?

Foto: Ardo Kaljuvee
Foto: Ardo Kaljuvee

Keskkoolis käisin Valgas, lisaks olen lõpetanud Valga Muusikakoolis klaveri erialal. Juurde sai veel 5 aastat õpitud saksofoni ja 3 aastat trummi.

Rakenduskõrgharidus on noorsootöö erialal. Mõlgutan mõtteid magistrantuuri astumise osas. Viimati õppisin eelmisel suvel USAs Vanderbilt University suvekoolis.

Kuidas talute kiiret elurütmi? Kas juhtub ka aeg-ajalt, et „juhtmed jooksevad kokku“ ja mida selle vältimiseks ette võtate?

Kiiret elurütmi võiks nimetada minu rütmiks. See on justkui normaalsus alati olnud. Nüüd juba oskan enda võimeid ja keha paremini hinnata ja tean, mida vajan täisvõimsusel toimimiseks. Palju und, trenn, alkoholi mittetarbimine – muuseas ma teen enda peal inimkatsetusi ja ei tarbi näiteks alkoholi terve aasta, et näha, mis muudatusi see minu keha ja meelega teeb -, sõidan vanematekoju puhkama, ei suhtle kellegagi ja olen iseenda mõtetega või mediteerin. Nii laen tagasi kaotatud energiavarud, et siis uue doosiga jälle publikule endast 200% anda.

Millised on nooruse plussid ja miinused turumajanduslikus konkurentsis?

Noor inimene on avatum ja julgem oma teatavas positiivses naiivsuses ja elukogenematuses – julgeb võtta rohkem riske, pole veel nii palju elus kaotada ja alati on uuest kogemusest midagi võita. Miinuste puhul saan arvamust avaldada vaid enda vaatevinklist ja selle põhjal, mida kõrvalt näen. Noore muusikuna läbilöömiseks on nii oluline õigete inimeste leidmine enda kõrvale. Minul võttis kohanemine muusikuteringiga aega 7 aastat ehk siis ajast, mil Tallinnasse kolisin ja end nullist üles töötama asusin. Päris tihti on nii, et emotsionaalsel kunstiinimesel saab jaks otsa enda ettevalmistamisest ja protsessis küpsemisest enne, kui tema õige aeg kätte jõuab. Peab oskama „ei“ öelda, samal ajal silmad lahti hoidma, et õige „ja“ õiges kohas ning õigel ajal öelda.

Parim, mida noor inimene endaga heitlikus konkurentsis kaasas saab kanda, on enda suhtumine ja hoiakud ellu. See peab olema elujaatav ja positiivne, siis hakkavad ka head asjad juhtuma.

Kas Teid võib pidada inimeseks, kes enesele midagi pidevalt tõestama peab?

Tõestanud olen iseendale nende aastatega seda, et kõik, mida mõtlen ja millesse päriselt siiralt usun, see tuleb varem või hiljem. Iseendale ma seda enam tõestama ei pea. Kui kellelegi tahan end muusikuna tõestada, siis on need minu perekond ja lähisugulased – inimesed, kes päris mind kõikide eluraskuste ja rõõmudega kõrvalt on näinud ja toetanud ja aegajalt oma skepsist minusse on süstinud. Neile soovin näidata ja tõestada, et ma saan hakkama ja olen õigel rajal.

Olete korraldanud bändidele mõeldud BändCämp laagreid. Mida niisugused kokkusaamised endast kujutavad ja kas jätkate korraldamist?

Kethi Uibomägi GreaseBändCämp oli üks olulisemaid projekte ja algatusi minu elus. Olin kõigest 19-aastane, kui hakkasime sõpradega muusikahuvilisi omavahel ühendama. Meie missiooniks oli arendada inimeste loomingulisust läbi muusika. Algas see loomingulisest laagrist, kuid kasvas hiljem välja juba ka aasta ringi kestvateks üritusteks: koolitused, bändide juhtimine, live-jämmimised, firmabänd jms.

Hea meel on tunda ja kõrvalt vaadata, et paljudele muusikutele sai laagris osalemine otsustavaks sammuks, et jätkata sel rajal. Üks hea näide on Karl-Erik Taukar, kelle ma kutsusin BändCämpi laagrisse üks päev enne selle algust. Ma ei tundnud teda, aga puudu oli üks bassimees ja ütlesin, et maksan ta laagri ise kinni, kui ta ainult palun tuleks sinna laagrisse. Taukar on hiljem mulle öelnud, et see, et ma ta sinna kutsusin, oli tema jaoks n-ö otsustavaks sammuks muusikaga nii tihedalt tegelema hakata ja andis tõuke ka superstaari saates osalemiseks. See on rõõmus teadmine, mida endaga kaasas kanda, et üks telefonikõne, ühe võimaluse loomine inimesele, viis ta elu hoopis uutele radadele. See teebki päriselt õnnelikuks.

Kui rääkida tööst õhtujuhina, siis milline neist väljakutsetest on olnud Teie enda jaoks kõige põnevam?

Õhtute juhtimised mulle meeldivad ja sobivad nagu mesi mu rohelise tee sisse. Ma olen neid alates 12. eluaastast nii palju teinud, et seiklusi on olnud ohtralt.

See pole ju tegelikult sugugi kogu Teie tegevusspekter, kuid kõigest rääkida ei jõuaks. Üks huvitavamaid asju on see, et tegutsete harrastusmodellina. Millistes projektides olete kaasa löönud? Mis arvate, kas sellest võiks kujuneda professionaalne tegevus?

Harrastusmodellindus viib mind rohkem kokku huviga telemaastiku ja kaamerate ees olemise  vastu. Tegelikult on samal ajal see väike eneseületus ja teadlik heitlus mu pisikese kaamerahirmuga.  Avastasin, et iga kord, kui mind tahetakse fotografeerida või filmida, siis ei jää ma päris iseendaks ja suudan jäädvustatava materjali ära rikkuda, tõmbudes täiesti krampi. Pärast mõnda projekti tunnen end aga juba väga hästi kaamera, sest mida rohkem ebamugavustsoonis olla, seda lihtsam saab edaspidi olema. Suuremad projektid ilmselt on MyFitness spordiklubi telereklaam „Treeni Targalt“ ja Balbiino jäätisereklaam.

Millises Eestimaa paigas on Teie juured?

Olen täitsa maalaps. Isa poolt juured on Setomaal ja ema poolt Valgas. Üles kasvasin nii Võrus kui Valgas.

Aga milline on Teie lemmikpaik Eestimaal ja samuti välismaal?

Ma tunnen erilist sidet Lõuna-Eestiga, Setomaa ja Otepääga – puutumata loodus, ürgsed metsad, rahu ja värske õhk, meie künklik kuppelmaastik on nagu antidepressant.

Välismaal on veel maailmas nii palju kohti, kuhu minna tahaksin. Juba 13-aastaselt hakkasin unistama reisist Itaaliasse ja sisimas loodan, et sellest saabki minu lemmikpaik Euroopas. Vaimustunud olen ka Ühendriikidest, eriti New Yorgist.

Kuidas suhtute komplimentidesse ja milline on olnud seni tehtutest kõige meeldivam, huvitavam?

Oo, komplimente ma armastan! Olen ise väga avatud ütlemisega ja leian igas inimeses midagi, mille kohta häid sõnu jagada. Üks armsamaid komplimente on loomulikult see, kui olen ilma meigita, mõnusas hommikuses olemises just ärganud ja kallim vaatab silma ja ütleb: „See Kethi on nii ilus ja isegi veel ilusam ja armsam, kui see teine, pildil olev meigiga ja suure soenguga, Kethi.“ Mulle meeldivad komplimendid, mida tehakse minu inimolemuse kohta.

Oletame, et kunagi kirjutatakse Teist raamat. Millise lausega võiks see alata?

Kethi the never ending story!

Usutles Jaan-Ivo Lukas

Kommentaarid