OLED JÄTNUD JÄLJE! JJ-Street tantsukooli raske saatusega tüdrukud Joel Juhile: “Aitäh, et oled olemas!”
Telekanali Kanal 2 südamlik tänusaade “Oled jätnud jälje” andis oma teises loos sõna JJ-Street tänavatantsukooli noortele, edastamaks paljude hiljuti ellu astunud noorte inimeste tänu kooli loojale Joel Juhile. Joeli elu on tänu tänavatantsule ristunud väga paljude noorte saatusega ja mõnda neist on ta väga oluliselt muutnud.
Kreutzwaldi hotelli kutsuti ta selleks, et teadaolevalt hinnata üht videot. Tegelikult hakkab ta videolt nägema tänusõnu tüdrukutelt selle panuse eest, mida ta on nende ellu andnud ning hiljem neid ka näost näkku kuulma — teda on ootamas tantsutüdrukud Mari, Lenel, Brita, Eva ja Kerli ning veel paljud sõbrad. Ühegi esinemise puhul polnud tüdrukud nii ärevil olnud kui sel korral, mil nad astusid Joeli ette, et öelda: “Aitäh!”
Lenel tõstatab videos küsimuse: “Kas ta ise teab, kui palju ta minu elu muutnud on?” Joel tuli tema ellu, kui tüdruk oli 16-aastane ja see oli tema jaoks väga tormiline periood, sest ema oli vähihaige, olukord kodus oli keeruline ja tal polnud otsest tuge kelleltki saada. “Ma olin vihane, et ema ei taha võidelda, mul tekkis tunne, et väljapääsu pole, ning sellest viha kõigi ja kõige vastu. Kui ma leidsin tantsu, leidsin selle, läbi mille saada paremaks inimeseks, tantsu kauduvabanesin vihast ja valust. Oluline seejuures oli Joeli lause: sa pole üksi, meie oleme sul ju olemas, kõik läheb mööda, läheb paremaks,” meenutab Lenel.
Mari traagiline lugu juhtus kolme aasta eest, kui tantsijad valmistusime Soome esinema sõitma. Neiu otsustas minna venna juurde ööbima, helistas talle, kuid vend telefonile ei vastanud ja kuna Maril oli tema kodu võti, läks ta kohale. Seal selgus kurb tõsiasi, et vend oli otsustanud elust lahkuda. “Esimesena helistasin treenerile, Joel sõitis koos elukaaslasega kell 3-4 öösel kohale. Mul tuli see uudis ka teistele pereliikmetele teaada. Joel aitas mul aru saada, isegi kui sellised asjad elus juhtuvad, ei tohi elu pooleli jääda. Pere jaoks oli see arusaamine, et tuleb üksteist hoida. Treener sõitis kahe kuu jooksul sageli meie juurde Põlvasse, et rääkida. Mitte ainult läbi tantsu, vaid läbi selliste sündmuste oleme kokku kasvanud. Treener on minu jaoks täitnud vanema venna rolli ja ma jään elu lõpuni selle eest tänulikuks ,” jutustab Mari.
Brita ütleb, et kõik, mis ta on elus saanud, on tulnud Joeli loodud väärtusteringist ja mingis mõttes võivad nad kõik öelda, et Joel on nende teine isa. “Ta on alati olnud abiks, eriti siis, kui oli hetk, kus tema abita ei oleks ma teinud seda, mida ma tegin — kui kõrval toas suri mu ema, kes oli alles noor. Suur võistlus oli tulekul, kõik lootsid mu peale, aga mina kartsin, et ei suuda seda kaasa teha. Joel päästis päeva, ta süstis minusse enesekindlust ja ma suutsin anda endast 100%. Joel suutis luua kuvandi, milline terve inimese elu on, seda ei saa teha keegi, kes ei ole seda enne näinud ja sellest unistanud,” räägib Brita.
Eva ütleb JJ-Streeti tantsurahva kohta, et kõik need inimesed on talle üle 10 aasta pere eest. Tema ema sõitis ära Soome, kuid ta ta usaldas tütart, teades, et too ei hakka Joeli juhitavas tantsukoolis lollusi tegema. “Minu ja Joeli vahel oli usaldus, ta pakkus turvatunnet ja see on noorele neiule tähtis, kui on mees, kes on isa eest ja kellele saab toetuda. Joeli suguseid pole palju, võiks olla rohkem,” arvab ta.
Kerlil lugu oli traagiline, tal avastati 2016. aastal lümfisõlmevähk. See oli raske aasta ja tema isa on isegi öelnud: teeme nii, et seda aastat pole olnud. Kerli istus sel päeval emaga laua taga, isa oli elutoas, kui arst helistas, ja teatas, et neiul on avastatud lümfoom. “Ma hakkasin nutma, ema kallistas mind ja siis ütlesin isale: isa, mul on raha vaja, et parukas osta. Ühel ööl tundsin, et ei taha elada, aga ärgates teadsin, et hakkan võitlema — mul olid tantsukool, Joel, treener Kätriin, treeningukaaslased, ma teadsin, et tulen tagasi. Kandsin mõnda aega parukat, aga mõtlesin siis, et miks, see pole ju mina. Panin avalikult üles pildi endast juusteta ja jutu sellest, mis minuga on juhtunud. Joel helistas kohe ja teatas, et on uhke minu üle, sest julgesin nii teha. See andis hoogu juurde ja ma käisin edasidi ringi, pea püsti. Positiivne energia ei lasknud vajuda musta auku, tantsukool hoidis mind üleval,” räägib Kerli.
Tüdrukute tänusõnadest liigutatud Joel Juht ütleb, et ta ei olegi alati aru saanud, kui tähtis ta on noortele olnud. “Kui teed tööd ja see muutub elutööks, siis ongi abistamine loomulik osa ja kui keegi abi saab, on tore. Aga sellised head hetked, nagu täna siin, teie ees, jäävad tihti märkamatuks,” tänab Joel saate tegijaid. Saate autor Carmen Pritson-Tamme vastab: “Noored inimesed üle Eesti tänavad sind selle sügava ja sooja jälje eest, et sa jaksad seda koormat kanda!”
VAATA SAATE KORDUST!
