Avaleht Seltskond Telesaated Eksklusiivne intervjuu! Oled jätnud jälje!” autor Carmen Pritson-Tamme saatest: eetrisse jõuavad inimeste lood, kes on ise hingelt suured
Eksklusiivne intervjuu! Oled jätnud jälje!” autor Carmen Pritson-Tamme saatest: eetrisse jõuavad inimeste lood, kes on ise hingelt suured
Telesaated
0

Eksklusiivne intervjuu! Oled jätnud jälje!” autor Carmen Pritson-Tamme saatest: eetrisse jõuavad inimeste lood, kes on ise hingelt suured

0
Foto: Kalev Lilleorg

Kevadhooajal Kanal 2 eetris olnud ülimenukas emadepäeva erisaade “Oled jätnud jälje!” alustab juba homme. Uuel hooajal tuuakse vaatajateni paljude inimeste tänulood ning tunnustatakse neid, kes seda tõeliselt väärivad. Saatejuht ja autor Carmen Pritson-Tamme arvates on sügavat kummardust väärt inimesed, kes on märganud teisi aidata, kuid samas väärivad kindlasti tunnustust ka need, kes on suutnud teiste abiga jalule jääda. Järgnevalt räägib ta sellest, kuidas sündis silmi niiskeks ajav saade ja mida ilusat märkas ta seda tehes.

Kui valmis sai saadet tutvustav klipp – te nutsite. Miks?

Sellepärast, et see oligi lihtsalt nii ilus. Ääretult emotsionaalne ja südant soojendav on kogeda inimeste siirast avatust jagada tänu. Andes inimestele võimaluse jagada siirast tänu ja armastust, mida nad on oma hinges ja südames ammu hoidnud, juhtubki ime. Tõenäoliselt ongi see sügishooaja üks ilusaimaid saateid, sest need hetked on lihtsalt võrratud!

Kuidas tekkis see idee tuua telesaate näol esile inimeste hingeilu?

Ma olen viimasel ajal oma elus pidanud tegema üsna trastilisi ja elu muutvaid valikuid. Olen palju andeks palunud ja samas ka andeks andnud. Ma ei otsi enam tähendust oma elule, sest olen selle leidnud. See saade sündis minu südames siira sooviga anda inimestele võimalus jagada TÄNU ja TUNNUSTUST. Miks? Aga just sellepärast, et vaatamata pikalt elatud elule puudub paljudel kõige lihtsam ja ausam kogemus – olla lihtsalt tänulik. Me unustame ilusad hetked ja klammerdume mineviku hirmudele. Ikka ja jälle räägitakse ju inimestest, kes on teinud meile haiget ja pööranud meile selja, me klammerdume ja ei liigu edasi. Mul oli vaja tõestada nii iseendale kui ka televaatajale, et tegelikult ongi elu ääretult lihtne. On vaja lihtsalt olla INIMLIK ja mõelda südamega.

Kas tänada soovijaid on palju olnud?

Kui esimene emadepäeva erisaade oli ära olnud ja ma tegin üleskutse, siis tuli palju vihjeid, kus inimesed tahtsid lihtsalt tänada neid inimesi, kellega on oldud aastaid koos, kuid kellele ei ole lihtsalt olnud aega või julgust aitäh öelda, tänada selle eest, et see inimene on olnud tema kõrval. Lood, mis saadeti, olid imelised ja südantsoojendavad. Andes inimestele võimaluse kedagi tänada, oli meeliülendav tunne näha inimesi sellega kaasa tulemas. Justnagu pimedast metsast hakkasid avatud südamega inimesed väljuma, öeldes: “Jah, ma olen nüüd valmis tänama, sest tean, et see läheb kellelegi korda.”

Mina andsin ainult hoovad ja võimalused ning inimesed kasutasid need ära. Kui seda võimalust pole varem olnud, siis ehk ei tulegi selle peale, et võiks inimest tänada.

Kui raske oli valida nende lugude vahel, mis lõpuks teleekraanile jõuavad?

Tuli väga palju ilusaid kirju, mis kõik saatesse ei jõudnud, aga me kindlasti avaldame need kirjad oma Facebooki lehel. Palju oli inimesi, kes ütlesidki, et Carmen, ma kirjutan sulle, aga ma ei taha kaamerate ette tulla. Paljude soov oli, et ma avaldaksin tänukirja lootuses, et see jõuab õige inimeseni. See töö seisab veel ees. Me valisime välja lood, mis väärivad rääkimist, ehk siis inimesed, kes oma lugu jagavad, on ise tunnustamist väärt. Nad on ise elus jäänud jalgele, nende lood on kuulamist väärt. Vesteldes inimestega, kes oma lugu jagasid, sain ma üsna kiiresti aru, et need inimesed väärivad ise tunnustust. Ehk siis eetrisse jõuavad nende inimeste lood, kes on ise hingelt suured. Nad on kasvanud koos kogemusega ja seda jagades ei ole nende lugudes enam valu, alles ongi jäänud vaid tänu. Loodetavasti märkab ka televaataja seda suurust ja saab sellest ehk innustust. See ongi kõige ilusam asi, mis eetrisse jõuab!

Milliseid tundeid elas läbi võttemeeskond eesotsas teiega saadet tehes?

Astudes “C-Komando” rongilt maha, ootas mind järgmises peatuses rong, millele astumisest olin unistanud juba pea aasta. Ma ootasin seda rongi kannatlikult, kuid üsna kindla teadmisega, et suund saab olema õige. Üks rong liikus ühele poole ja teine teisele poole. Ma ei vaadanud hetkekski tagasi. Minu ellu on tulnud koos selle saate tegemisega taas värvid. Need lood on õpetanud mind positiivselt mõtlema ja käituma, nad õpetavad ka vaatajaid hindama iga hetke, mis sulle antud on. Ma ei nutnud palju, aga mul tekkis tihti see teadmine, et millegipärast ei ole ma osanud tihti hinnata seda, mis mul juba olemas on. Tegelikult on alati kõik väga hästi ja eriti on mulle jäänud kõrvu ühe inimese lause, mis saadab mind suve algusest peale. Meie kõigi elus on palju negatiivset, palju lüüasaamist, aga kui ta ütles sellele kõigele — mul on täiesti ükskõik, sest mina otsustan koguda ainult positiivseid emotsioone — kusjuures ta oli seljatanud vähi ja ellu jäänud, siis see paneb aru saama, et ei tohi iga asja peale vinguda ja kõigel halval tuleb lasta lihtsalt minna.

Mida ütleksite lõpetuseks televaatajatele?

See on inspireeriv, julgustav, südamlik, inimlik saade, mida võiks vaadata kogu perega!

mm

Kommentaarid