MUUSIKUD MUUSIKAST: Arvo Stoltsen
Võiks arvata, et muhe mees, keda viimastel aastatel sagedasti kohtab mitmetel laatadel üle Eesti musitseerimas, on mõni külapillimees. Kuid oh ei – tegemist on multiinstrumentalist Arvo Stoltseniga, kes osalenud värvikates ansamblites Omega, Baltika, Laine, Tavaline ja Erfia.
Ansamblis Laine pidi Arvo mängima seitsmel erineval instrumendil. Ta mängib endiselt saksofoni, klarnetit, plokkflööti, suupilli ja karmoškat. Viimased kuud on harjutanud intensiivselt Teppo lõõtsa.
„Lasin selle hiljuti endale teha. Varem ma polnud seda pilli kordagi katsunud. Minu jaoks tähendab see nagu uuesti käima õppimist,“ muheleb ta.
Arvo on lõpetanud Eesti Riikliku Konservatooriumi klarneti erialal. 10 aastat töötas ta Eesti Riiklikus Filharmoonias. Tänavu tähistab Arvo 70. juubelit.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Juba alates 6. eluaastast, kui hakkasin vene lõõtsa mängima, otsustasin muusika kasuks. Kui 9-aastaselt tulin klarnetil vabariikliku konkursi võitjaks ja õnnestus esineda Estonia kontserdisaalis, sai unistus veelgi innustust. Peale Paide lastemuusikakooli lõpetamist hakkasime džässmuusikat viljelema. 1966. aastal võitsime telekonkursil kvartetiga Ellips 2. koha. Võitis mu kursusekaaslase Olav Ehala juhitav Kristallid. Sellest ansamblist sai hoo sisse ka Jaak Joala.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati muusika eest kiideti?
Detsembris. Esinesin 10 korral turismigruppidele. Peale igat esinemist tuldi tänama ja visiitkaarte nõudma. Siis hakkas mul isegi kohati piinlik nende tänusõnade ja ülistamiste ees.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Olen peaaegu kõigi oma ajastu tuntud muusikutega koos musitseerinud. Seda nii restoranides kui ka suurtel lavadel. Mina olen kõige rohkem imestanud Raivo Tafenau arengut ja tippu tõusmist. Kiita võiks veel paljusid, kuid selleks pole siin ruumi.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Kõrge taseme võib saavutada ka iseõppijana, kuid teooriast ei tohiks mööda kõndida. Vähesed teoreetilised teadmised annavad tahes-tahtmata tunda. Olen kohanud inimesi, kes isegi häbenevad seda, kuigi nende mänguoskus on professionaalsel tasemel.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval?
Mulle meeldiks nii kuulata kui ka ise kaasa mängida niisugustel üritustel, kus muusikud vabalt koos musitseerivad ehk jämmivad. Kahjuks provintsis niisuguseid muusikuid pole, seepärast olen minagi sunnitud üksinda mängima.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Ise käisin möödunud aastal Jethro Tulli kontserdil. Nad mängisid sama repertuaari, mida 50 aasta eest, kuid seda noorendatud kooseisus. Mulle oli see tugev nostagialaks. Anderson (flööt ja laul) oli ise nagu nooruses tagasi!
Mis on sinu enda sulest ilmunud palad, plaadid või videod, mida uhkusega esitleksid?
Näitamisväärt salvestusi ja videoid mul pole. Võib-olla nii palju, et tänu mulle ilmus Laine viimane vinüülplaat. Olin sel ajal muusikaline juht ja pidasin seda vajalikuks salvestada. Sain selle veel möödunud aastal Luige vanavaralaadalt osta. Nendest kõigist seitsmest erinevast programmist, mida nägi pool planeeti, on tulevastele põlvedele säilinud ainult jupp videolinti. See ka mitte laval tehtud. Piinlik! Kavatsen sel aastal mingi CD ikka valmis salvestada. Kui midagi muud ei õnnestu, siis vähemalt mängin üksi lõõtsaga.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini olla?
Lubatagu igas Eesti linnas vähemalt tänavalgi mängida. Mujal maailmas see toimib, kuid meie, eriti Tallinna linn, oleme veel kramplikult kinni nõukogude mõttemallis. Tartus minu teada linnavalitsuse luba tänaval mängides ei nõuta. Provintsis on see ka võimalik, kuid Pärnus olen ma igal aastal loa taotlenud.
