MUUSIKUD MUUSIKAST: Heini Vaikmaa
Helilooja ja muusik Heini Vaikmaa mängis 1970. aastatel Tiit Juurika ansamblis, Magnetic Bandis, Spiraalis, Synopsises ja mujal, 1982. aastast musitseerib oma ansamblis Mahavok.
Käesoleval ajal tegeleb Heini peamiselt originaalloomingu ja helikujundusega.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
See juhtus juba enne kooli, 1960. aastatel, kui ühel vanematest oli juubel. Ühel pidulistest oli kaasas suur akordion, mis ööseks maha jäeti. Loomulikult ei saanud ma uinuda ja hommikuks tulid juba lihtsamad tantsulood koos bassidega selgelt välja. Ma olin veel nii väike, et ei näinud üle akordioni välja vaatama ja kõht oli suurest pingutusest paistes.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Õnneks on minul seni vist vedanud ja olen kiitust ikka aeg-ajalt saanud. Kõige rohkem teeb hingele head, kui seda teeb keegi tuntud helilooja või dirigent, kes näeb mu loodud muusikat laiemalt. Nii oli see ka viimati Saku suurhallis, kui Kristjan Järvi tuli lava taga tunnustust avaldama. Viimane CD-kogumik „Galaktikad“ ilmus ligi 10 aastat tagasi ja neid ringleb vaid 1000 tükki. Sellele vaatamata on ka praegu neid, kes tulevad lihtsalt tänaval muusikast juttu tegema ja see teeb praegust pealiskaudset digitaalset muusikamaastikku arvestades südame soojaks. Kui neid inimesi ei oleks, oleksin ilmselt ammu lõpetanud.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Neid on väga palju! Vaiko Eplik ja Jarek Kasar, kel huvitavad harmooniad ja julge lähenemine. Olen nii mõnedki nende plaadid otsast lõpuni läbi kuulanud. Meeldib veel Draakonite viimane plaat. Eelmisest aastast näiteks Miljardid ja Põhjakonn. Noortest on sümpaatsed Andres Kõpper, Mauno Meesit, Karl Petti (kelle hiljuti noorema poja soovitusel avastasin) ja paljud teised. Oma ja pisut vanemast põlvkonnast hindan kõrgelt Toivo Kurmeti, Sven Grünbergi, Margus Kappeli, Tõnu Aare, Henry Laksi, Riho Sibula, Priit Pihlapi, Agu Tammeoru, Radari jpt loomingut. Neid on loomulikult kordades rohkem ja need meenusid esimesena. Häid noortebände on ka praegu samuti palju ja kohe meenub näiteks Taukari bänd. Taukar on töökas ja bänd kvaliteetne. Paljud noored mängivad paremini kui meie omal ajal.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Kui eelmistele küsimustele oli kerge vastata, siis sellele on raske. Loen momendil Phil Collinsi autobiograafiat. Ta ei osanud nooti lugeda, aga ometi sai temast muusikamaailmas suurkuju, kes mistahes koosseisu mängima oodatud on. Üks kriteerium on ka see, kas muusik ainult muusikast elatub või teeb seda mõne teise töö kõrvalt. Siin on aga jälle aeg-ajalt väike vastuolu, sest mõned aastad võid end pulmades, juubelitel ja muudel pidudel hästi ära toita, Eesti on aga väike ja varsti on tiirud ja tüdimus peal! Professionaalne muusik arendab end teadlikult ja järjekindlalt.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
See koht on ikkagi Padisel, kus sündisin ja üles kasvasin. Koduseks on saanud ka Kadrioru park, mille läheduses olen viimased paarkümmend aastat elanud. Kui seal midagi korraldatakse, on muidugi rahvast liiga palju ja puudu on ühest rahulikumast vabaõhukohvikust, kus võiks linnulaulu kõrval ka mõnusalt muusikat nautida. Laval võiks kõlada midagi alates klassikakvartetist kuni džässivärvideni.
Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Ega ma uue muusikaga väga hästi kursis ei ole, sest ei kasuta digikeskonda. Kuulan vinüülidelt peamiselt 1970.-1980. aastaid. Ostan plaate, mida meil noorusaegadel polnud võimalik soetada, peamiselt jazz-rock fusion’i, popi-, roki-, proge- jne vinüüle, kus on ohtralt analoogsüntesaatoreid kasutatud: Vangelis, Jean-Michel Jarre, Jan Hammer, Mahavishnu Orchestra, Jeff Beck, Joe Zawinul jpt. Ostan kindlasti Ewert and The Two Dragonsi uue vinüüli. Sealt pealt näit. pala nimega „Somewhere“ meeldib mulle väga! Jazzkaarest meenub eelmisest aastast näiteks Cory Henry (Snarky Puppy).
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Olen püüdnud oma rida vaikselt ajada ja ega ma oskagi midagi erilist välja tuua. Youtube’i pannakse üles minu ja teiste loomingut autoritega kooskõlastamata ja mistahes kvaliteediga. Kuigi seal leidub ka normaalset materjali, on see keskkond hoomamatu. Minu parimaks on seni jäänud ikka 1980. aastate teises pooles ilmunud vinüülplaat ja „Galaktikad”. Töötan momendil endiselt ka kahe uue albumiga.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Võib olla sooviksin vahel, et muusikaelu suunajate ja korraldajate seas oleks rohkem muusikataustaga inimesi. Nagu näiteks džässimaastikul. Ka siin meenub muidugi üks meeldiv erand Guido Kangur, kes teeb tänuväärset tööd, kuigi pole muusik. Üldse tundub, et džässmuusika korraldamisega on Eestis lood väga hästi. Siinjuures kummardus Anne Ermile ja tema naiskonnale. Popis aga mitte väga. Uute laulude juures, mida promotakse, kuuleb liialt kulunud harmooniate kõrval ka üha enam tuttavaid viisijuppe. Vahel häirib ka kitsas digitaalne kehv saund. Usun siiski, et praeguste võimaluste juures luuakse uut kvaliteetset muusikat palju ja suur vastutus on neil, kes seda kuulajatele vahendavad ja hea ära peavad tundma.
