Avaleht Muusikud muusikast MUUSIKUD MUUSIKAST: Liisa Tetsmann
MUUSIKUD MUUSIKAST: Liisa Tetsmann

MUUSIKUD MUUSIKAST: Liisa Tetsmann

Liisa Tetsmann on laulja, laulukirjutaja, näitleja ja kitarrist.

2. mail esitleb Liisa oma ansambliga Rubundi (klahvpillidel Antti Kammiste!) plaati „Mõttemets“ tasuta kontserdil. Vitaalne daam Woodstocki-hõngulise muusikaga mõjub tänases moodsas maailmas kui kauakadunud aardekirst põnevate kuulamisväärt leidudega seal sees.

Liisa ütleb, et tema muusika on väga tugevalt mõjutatud  emotsionaalsest seisundist, seega igasugune tugevam tundmus, kas konflikt, armumine või mõni muu eluline sündmus on alati olnud tema muusika suur kujundaja. „Inimesed inspireerivad mind väga suures osas. Mul on olnud olukordi, kus jutustan varahommikuni mõne kihvti karakteriga inimesega ja järgmine päev olen niivõrd inspireeritud, et sünnib mingi väga ilus ja pentsik laul,“ ütleb ta.

Luule tema jaoks tohutu inspiratsiooniallikas pole. Ainuke luule, mis teda väga kõnetab, on Andres Ehini oma.

„See, kuidas ta oma tekste luges, ja see huumori ja sügavuse sümbioos istus mulle tohutult. Ise loon luuletusi pigem harva. Mind jääb tihti kummitama mõni sõnapaar või meloodiajupp. Kui mu aju (tavaliselt öösiti) juba ennast käima tõmbab, siis on mitu päeva raske üldse millelegi keskenduda. Aju sünnitab ägedaid laule ja riime. Tavaliselt tuleb meloodia, kitarrikäik ja siis sõnum,“ räägib Liisa.

„Mõttemets“ on väga sulnis, kui arvestada Liisa eelmisi provokatiivsemaid tegemisi. Esimene bänd, kus ta bäkilauljana kaasa lõi, oli Hiiumaa skandaalne punkrokikollektiiv Giuseppe Perverdi Big Band. Seal sai talle omaseks väga teatraalne laulmisstiil. Ta laulis ooperit, joodeldas ja kasutas häält vängelt ja vägevalt.

Giuseppe Perverdi Big Bandi esinemised olid alati tulvil üllatusi. Üks meeldejääv seik on Liisal Hiiumaalt, kus bänd telliti esinema erapeole. Bändi solist topiti auto pakiruumi, sest esinemisele oli kiire ja autos ruumi vähe. Kas esinemise ajal või vahetult peale seda kutsuti politsei, sest lärm oli liiga suur.

Järgmiseks asutas Liisa bändi Padamadaam, kus juba lõi ja esitas originaalmuusikat.

Praegu võib teda lisaks Rubundile näha Renate Keerdi füüsilise teatri trupis Kompanii Nii, kus ta on etendajana kaasa teinud neljas lavastuses.

„Füüsilises teatris on keha põhiline väljendusvahend, aga mul on samuti olnud hea võimalus kasutada ja arendada oma häält kui instrumenti, luues sürreaalseid helisid ja häälitsusi. See on äärmiselt põnev ja nauditav protsess. Olen salamisi unistanud, et kunagi avaneks mul võimalus mõnes multifilmis dubleerida,“ teatab Tetsmann.

Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? 

Muusikaga, eeskätt laulmisega tegelen lapsepõlvest saati. 4-aastaselt panid vanemad mind ETV lastekoori. Õppisin ka muusikakoolis klaverit. Mingis vanuses tekkis mul sisemist sorti kriis ja ma jätsin õpingud pooleli. Sain aru, et midagi on puudu, seest on õõnes. Üks hetk sain endale vinüülimängija ja neelasin ohtralt vana eesti bluusi ja rokkmuusikat. Silvi Vrait, Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Ruja jpt said mulle südamelähedaseks. Hakkasin iseseisvalt kitarri tinistama, kui olin 14. Mul oli ema kaudu teatrist saadud vana, ühe keelega kitarr, mis mind tohutult erutas. Mõnda aega, peale mõistmist, et kirg selle piiratud võimalustega vana vene panni  vastu ei kustu, sain vanematelt sünnipäevaks päris kitarri. Kuue keelega ja puha. Armumine oli vältimatu. Nevil Blumberg õpetas mulle, kuidas keeli vahetada. Jälgisin suu ammuli, kuidas bluus on selle mehe haaranud ja esitab mulle tema kaudu oma sügavsinist, peibutavat lugulaulu. Loomingust sai elu ja elust sai looming. Sealt edasi sain laulukirjutamise kaudu tuttavaks oma alateadvusega ja kirjutan muusikat siiani.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Rubundil tuli veebruaris välja debüütalbum ja tänu sellele olen saanud palju väärtuslikku tagasisidet. Maian Kärmas kirjutas väga positiivse arvustuse ajakirja Muusika ning suureks õnneks ja üllatuseks tegi sellest Raadio Tallinna märtsikuu plaadi. Hea sõna pakub väga palju tröösti ja ma olen õnnelik, et inimestele minu looming korda läheb. Kui muusika inimest puudutab, siis on (olenemata rahvusest) juba energeetilisel tasandil seda tunda. Teinekord ei pea isegi midagi ütlema. Kiitus kandub südamest südamesse.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Mulle on alati meeldinud Eesti folkmuusika. Selles on midagi ürgset, ilusat ja seda muusikat kuulates tajud kaugeid esivanemate loitse. Eriti ehe esivanemate loitsude esindaja on kindlasti Trad Attack. Väga kihvt kontseptsioon, säravad, virtuoossed muusikud ja käegakatsutav, kustumatu kirg muusika vastu. Samuti kiidaksin Maarja Nuuti ja Hendrik Kaljujärve, kelle loodud helimaailm mulle meeldib. Maria Fausti muusika on ka väga lummav.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Ma usun, et harrastajana on lihtsam. Harrastaja teeb muusikat eelkõige endale, täpselt siis, kui tuju tuleb. Kui muusikaga leiba teenima ei pea, siis on stressitase madalam. Profimuusikul on vastutuskoorem ja väline surve suuremad. Peab lisaks muusikale mõtlema organisatoorsele poolele, mis on alati väga keeruline, eriti loomeinimese jaoks.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Tiksuksin meelsasti džässiklubis Philly Joe’s ja kui juba unistada, siis laval võiks olla John Zorn oma meelismuusikutega. Kindlasti ei tohiks sealt puududa kitarrist Marc Ribot.

Soovita pala, plaati või kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Tom Waitsi avastasin juba üsna noorelt, rännates mööda Youtube’i salasoppe. Ma tundsin alati sügavat hingesugulust artistidega, kes olid kuidagi julgelt erinevad, stiilsed ja väljapaistvad üldse üritamatagi. Ajasid oma asja.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?

Debüütalbum „Mõttemets“. Isiklikud lemmikud on „Nii polaarne“ ja „Kümne küünega“. Albumi tegemisel võttis meid oma tiiva alla produtsent ja helirežissöör Margus Alviste, kelleta see album poleks niipea päevavalgust näinud.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Uksed võiksid rohkem avali olla. Ka uuemad bändid väärivad võimalust esineda, ent kohti, mis julgevad riskida ja värskeid kollektiive lavale lasta, ei ole üldse palju. Tunnen ka sellest puudust, et inimesed toetaksid artiste ja oleksid nõus rohkem muusikat ostma. On saanud harjumuspäraseks tarbida muusikat söögi alla ja söögi peale, aga muusika talletamine ja väljatoomine on kallis lõbu. Kui inimene soetab endale albumi, siis ehk on tal ka suurem isu materjali süüvida. Kui luban endale unistada.

Kommentaarid